Kui Thad Beaumont on 11-aastane, eemaldatakse tema ajust kasvaja. Erutunud arstid täheldavad, et kunagi oli Thadil olnud kaksik, kes aga sai absorbeeritud, füüsiliselt hõlmatud tugevama loote poolt. Poisi ajust leitakse inimese silm, paistab, et mingid osad mõrvatud lootest on taas ellu ärganud. Poiss kaebas enne haigushoogu peavalusid ja väitis end nägevat ja kuulvat varblasi (varblastest saavad lõpuks raamtu peategelased). Võib arvata, et kasvaja hakkas arenama just siis, kui Thad ilmutas tärkavaid kirjanikuvõimeid. Hiljem saab Thadist kuulus kirjanik. Ainult et tema parimad asjad ilmuvad pseudonüümi George Stark nime all. Ja need on küllaltki vägivaldsed ja haiged trillerromaanid. Kuid menukad… Siiski saab (mitmel põhjusel) Thadil ükskord oma pseudonüümist kõrini. Klantsajakirja tarbeks korraldatakse “matused” ja pseudonüüm maetakse maha. Aga ta tuleb tagasi… George Stark ronib oma hauast välja, on elus nagu ükskõik kes. Ta hakkab ükshaaval tapma inimesi, kes olid süüdi Beaumonti pseudonüümi “tapmises”. Edasi selgub, et Thad ja Stark on mitme paranormaalse sidemga ühendatud ja tegelikult ongi nad nagu kaksikud. Elus vaim Stark teeb Thadile selgeks, et tuleb taas kirjutama hakata, või muidu… Algab jaht. Thadil on naine ja lapsed, tema pool on veel üks korralik politseinik. Nende vastu tegutseb viirastusmõrtsuk, kelle ainus eesmärk on panna oma elus kaksik taas kirjutama. Sest muidu Stark lihtsab laguneb füüsiliselt koost, ta saab olla “elus” ainult kirjanduskarakterina. Thad üritab vabaneda oma kaksikust, kes on osalt nagu tema ise ja ei ole ka ning Stark üritab sundida Thadi, kes on nagu tema ise ja ei ole ka, kirjutama.
King kasutab juba mitmendat korda peategelasena kirjanikku . See on odav trikk ja mind isiklikult hakkab juba pisut tüütama. Inimene, keda kirjanik kõige rohkem teab ja tunneb ongi kirjanik. Nii saab rääkida oma loomisvaevadest ja elumuredest. Saab rääkida ka sellest, kuidas sa kirjutad. Muide, King ise “tappis” oma pseudonüümi Ricahrd Bachmani samuti… ja pisut enne “Dark Halfi” kirjutamist. Aga ikkagi on õuduskirjaniku tegemine õudusromaani kangelaseks liiga odav.
“Dark Half” on väga filmilik teos. Ta kubiseb või õieti, on üles ehitatud väga hästi filmitavatele süzheekäikudele. Ja filmipublikule väga arusaadavatele, samas. Peategelane üritab päästa koos ausa ja vapra politseinikuga ennast ja oma perekonda halastamatu maniakki käest. Raamtu viimases kolmandikus röövib Stark Thadi perekonnna ja teose finaal toimub Thadi suvimajas. George Romero tegigi 1993.aastal teose põhjal filmi. Õudusfilmi, muide…
Raamatus on müstikat, õudust (nõrgaemanärvilistele) ja salapära, on head kirjatehnikat, aga kõik jääb minu jaoks kuidagi liiga lõdvaks. Raamat venib ega arene hoogsalt. Kingi eesmärgiks oli vist panna lugema uskuma või tunnetama, et mis siis, kui selline monstrumteiskik tõesti mittemillestki materialiseerub, et mis siis saab… Kuidas peaks inimene elama ja tundma, kui mingi seni olematu osa temast endast tema romaanikangelasena mööda ilma käib ja inimesi tapab. Lõdvaks jäi see asi… Kingil on liiga palju sõnu, liiga palju lehekülgi. Ta võiks vabalt neljandiku võrra vähem lobiseda ja kogu asi oleks hulga loetavam.
Kokku võiks olla “neli” - selline elamustetühi ja osavõtmatu “neli”, mis peamiselt Kingi käsitöö-oskusele tunnustust annaks aga süzhee ja ideestiku kohalt täiesti ükskõikseks jätab. Aga tegelikult kisub rohkem "kolme" poole.
King kasutab juba mitmendat korda peategelasena kirjanikku . See on odav trikk ja mind isiklikult hakkab juba pisut tüütama. Inimene, keda kirjanik kõige rohkem teab ja tunneb ongi kirjanik. Nii saab rääkida oma loomisvaevadest ja elumuredest. Saab rääkida ka sellest, kuidas sa kirjutad. Muide, King ise “tappis” oma pseudonüümi Ricahrd Bachmani samuti… ja pisut enne “Dark Halfi” kirjutamist. Aga ikkagi on õuduskirjaniku tegemine õudusromaani kangelaseks liiga odav.
“Dark Half” on väga filmilik teos. Ta kubiseb või õieti, on üles ehitatud väga hästi filmitavatele süzheekäikudele. Ja filmipublikule väga arusaadavatele, samas. Peategelane üritab päästa koos ausa ja vapra politseinikuga ennast ja oma perekonda halastamatu maniakki käest. Raamtu viimases kolmandikus röövib Stark Thadi perekonnna ja teose finaal toimub Thadi suvimajas. George Romero tegigi 1993.aastal teose põhjal filmi. Õudusfilmi, muide…
Raamatus on müstikat, õudust (nõrgaemanärvilistele) ja salapära, on head kirjatehnikat, aga kõik jääb minu jaoks kuidagi liiga lõdvaks. Raamat venib ega arene hoogsalt. Kingi eesmärgiks oli vist panna lugema uskuma või tunnetama, et mis siis, kui selline monstrumteiskik tõesti mittemillestki materialiseerub, et mis siis saab… Kuidas peaks inimene elama ja tundma, kui mingi seni olematu osa temast endast tema romaanikangelasena mööda ilma käib ja inimesi tapab. Lõdvaks jäi see asi… Kingil on liiga palju sõnu, liiga palju lehekülgi. Ta võiks vabalt neljandiku võrra vähem lobiseda ja kogu asi oleks hulga loetavam.
Kokku võiks olla “neli” - selline elamustetühi ja osavõtmatu “neli”, mis peamiselt Kingi käsitöö-oskusele tunnustust annaks aga süzhee ja ideestiku kohalt täiesti ükskõikseks jätab. Aga tegelikult kisub rohkem "kolme" poole.