Kasutajainfo

Stephen King

21.09.1947-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower III: The Waste Lands

(romaan aastast 1991)

eesti keeles: «Ahermaad: Tume torn III»
Tallinn «Pegasus» 2007

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (12)

Need inimesed, kes on lugenud läbi sarja kaks esimest raamatut ning leidnud need OK olevat, nendele on see raamat MUST READ. Stoori hakkab üha enam kuju võtma ning kogu sellest absurdindusest hakkab ajapikku idee välja kooruma. Odetta / Detta on tänu Eddie muutnud vaimselt stabiilsemaks ning moodustanud uue inimese - Susannah ning seega jääb Rolandi seltskonnas üks koht vabaks. Roland ise on aga hulluks mineku äärel, sest eelmises raamatus tekitatud ajaparadoksi tõttu ta enam ei tea, kas tema tõttu Jake hukkus või mitte (muide Jakel endal on üsna samasugune probleem hoopis teisest vaatenurgast). Süütunne ja kergendus on omavahel nii vastuolulised, et Roland anndb isegi kõik oma relvad oma kaaslastele, et neid mitte ohtu seada. Pärast kokkupõrget küberneetilise karuga (pun intended) tekib Rolandil ootamatu vaimuvälgatus ning ta saab teada, kus Dark Tower tegelikult asub. Eddie ja Jake näevad magades teineteise unenägusi ning Eddie juhatab Jake-t, kuidas nendeni jõuda. Roland ei ole enam viimane Gunslinger, sest nii Eddie, kui Susannah on ilmutanud kaasasündinud võimeid, mis Rolandi maailmas on ainult väga valitutel. Ajapikku õnnestub neil Jake siiski läbi rasksute oma maailma meelitada ning hiljem ühneb nendega veel rääkiv koeralaadne loom Oy. Ka Jake-l on gunslingeri võimed ning seltskond on jälle tervik. Teel leiavad nad linna, kus kogu elannikkond on kahestunud - Pubes, ehk siis tehnikat kartvad inimesed ja Grays, kes proovivad iidset tehnooliat kuidagi oma kasuks rakendada. Grayd panevad Jake pihta ning Roland läheb teda päästma, Susannah ja Eddie leiavad pärast mõningasi probleeme nende unenägudest päri rongi nimega Blaine (kes tegelikult on samas ka linn). Blaine aitab Rolandil Jake vabastada ning pärast väikesi arusaamatusi lubab Blaine neid Dark Towerile lähemale viia. Blaine ise on aga pain in ass, kuna ta on vahepeal lolliks läinud ning kogu linna (kõik need pubed ja grayd) keemia ja bioloogilise relvaga maha koksanud. Raamat lõppeb sellega, kudas gunslingerid ning Blaine gunslingerite elu peale mõistatusi mängivad. (meenutab mõneti Gollumi (Gunglunk) ja Bilbo omavahelist mõistatuste mängu). Hindeks kõhkluseta viis.
Teksti loeti inglise keeles

Hea nagu eelmine ja järgminegi osa (esimest pole siiani õnnestunud kohata, mitte üheski keeles). Kurb? Jah. Julm? Jah. Suurepärane? Kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles

Kingi kuulsa "Dark Toweri" sarja kolmas osa. Pronto on eelpool küllalt põhjaliku sisututvustuse teinud, minust isegi pisut liiga põhjaliku. Selles mõttes, et midagi oleks ehk võinud ka uuele lugejale jätta aga olgu peale. Siiski, soovitaks "Dark Toweri" fännidel kõikvõimalikke arvustusi (ka sedasama siin) lugeda alles peale raamatu läbimist.

Muidu on King nagu King ikka. Head pooled: ääretult ladus sõnaseadmisoskus, küllalt põnev süzhee, oskuslikult meisterdatud pea- ja kõrvaltegelased, maitsekas horrori ja fantasy segamine jne. Halvadki küljed on samad, mis Kingi raamatutes ikka: ohter lobisemine lehekülgede arvu suurendamiseks, lõivumaksmine poliitilisele korrektsusele - üks peategelastest on invaliidist neeger, mõneti klisheelikud põnevuse üleskruvimiseks mõeldud kohad, mille lõpplahendus on üsna läbipaistev ja samuti ohter viitamine Ameerika 60ndate, 70ndate ja 80ndate popkultuurile, millest mitteameeriklasest lugejal on küllalt raske aru saada. Eelmise arvustaja küsimustele vastates:Kurb? Mitte sugugi. Julm? Mitte sinnapoolegi. Suurepärane? Nii ja naa. Lisaks ise: Loetav? Kahtlemata.

Teksti loeti inglise keeles

Nonii, nüüd ma sooritasin selle saatusliku vea et lasin pärast raamatu läbilugemist suure hulga mett kerre voolata enne kui BAASi sellekohast kirjatükki lisama asusin. Mis siis kuu-poolteise pärast veel meeles on?

Saame hulga vihjeid selle kohta, et enne kui Rolandi maailm edasi liikus ja Clint Eastwoodi filmiks muutus oli tegu maailmaga, mis oli üsnagi meie oma sarnane (või sarnane millegagi, milleks meie maailm kunagi võiks saada). Kõige paremini annab seda tunnet muidugi edasi Lud`i linn kui postapokalüptiline New York. Kõigi oma vanu autoromusid täis tänavate, kasutuks muutunud arvutite, degenereerunud elanike ja hulluks läinud tehisintelligentse rongiga. Samas ei tegele King üldsegi südantvalutamisega et "küll ikka maailmaga on pahasti läinud", vaid kasutab suure rõõmuga võimalust oma peategelastel selles raiskuläinud maailmas seigelda lasta. Ja keda üllataks, et King seda nii teha oskab et see hästi kaubaks läheb.

Peategelaste ring laieneb ka järjest - selles osas liitub seiklejate tuumikuga kindlalt Jake, keda kohtasime juba sarja avaromaanis, samuti ka billy-bumbleri liigist loom. Viimane on Kingi poolt väga hea leiutis ja vist üks minu lemmiktegelasi kogu sarjas. Kust saab osta billy-bumbleri kutsikat?

Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmas köide on seniloetutest vaieldamatult parim ja just sellepärast, et tutvustab meile lähemalt Rolandi maailma, mis on haige, groteskne ning mingi väändunud nurga alt hullupööra naljakas. Hullud küberkarud, mahajäetud linn, mille justkui Balti jaamast väljakaranud asukad "ZZ Topi" muusika saatel inimesi poovad, valged mutantmesilased, mõistatustelembene hull tehismõistuslik rong (ka mulle nagu Prontole meenus siinkohal Tolkieni "Kääbik")... Lisaks veel mingi eriline kurjakuulutav õhustik.

Poliitilise korrektsusega läks autor liiale vast teises köites, kus mainiti Odetta Holmesi taoliste invaliidide olemasolu tunnustamist . Väljend jooksutas mul juhtme parajalt kokku ja meenus Pelevini "Omon Ras" esitatud väide, et jalgadega inimene pole tõeline inimene...

Romaani tõlge on parajalt kohutav ja siinkohal tundub teisest köitest korraliku tõlke teinud Kaido Haavandi sõimamine mingi kolmnurkmeetodi pärast eriti ülekohtusena.

Nii näiteks sõimavad tegelased kõiki ettesattunud vaenlasi (alates küberkarust) "emakeppijateks" . Sellist sõimusõna eesti keeles üldiselt pole ja motherfuckeri vasteks võinuks ka näiteks "tõbras" või "värdjas" olla. Kui tõlkija tõlgiks ka näiteks vene keelest, püüaks ta ilmselt kogu tekstis esinevat matti sõna-sõnalt eesti keelde ümber panna. Saaks vast nalja...:)

Lk. 420:

Teadaanded, jah... ja mingid moonutatud uudised-nende sõjakas propagandaversioon, mida George Orwell oleks nimetanud loramiseks.

Minu mälu järgi Orwelli "1984" eestikeelses tõlkes mingit loramist küll polnud, pigem prääkpruuk või prolesööt. Võib-olla ma eksin.

Eriliseks pärliks tuleb aga lugeda joonealust märkust leheküljelt 436, kus seletatakse lahti nime Jeeves päritolu. Nähtavasti pole märkuse autor kuulnudki "ameerika kirjanikust" Wodehouse`ist ega tema loodud "ülima härrasmehe võrdkujust" Jeeves`ist .

Teksti loeti eesti keeles

Eks ole enamik juba ära öeldud, aga mina vaimustusin "Aju Blaine`ist". Isand Kingi võhiklus arvutite alal on antud hetkel ainult kasuks tulnud ja aidanud luua õela, tõeliselt saatanliku tehisintellekti kuju, kelle kõrval Skynet ja HAL 9000 on haledad kalkulaatorid. Aju Blaine metsik ja irratsionaalne (enamik inimvaenulikke AI-sid masendavalt ratsionaalsed) kurjus ja julm mängulisus teevad asja põnevaks. Aju Blaine käigud pole etteiamtavad. King on loonud omamoodi Küberneetilise Skisofreeniku (aga miks ei tohiks ükis Intellekt, isegi tehislik, hulluks minna???). Tõeliselt lahe idee! Paljalt Blaine eest paneks "viie" välja, aga raamat on ka muidu suurepärane.
Teksti loeti eesti keeles

Klišeede kaleidoskoop kuhu on oksendamiseni popkultuuri peale valatud. Torni tee ja selle leidmine oli päris hea. Oi oli mõnus ja Blainel polnud viga. Aga need head asjad olid liiga paksult eelnimetatud suppi uppunud.
Teksti loeti eesti keeles

Kolmas "Tume torn", mida ma lugenud olen ja kahjuks pean ma tunnistama, et olen nõus rohkem Tänavaga kui teiste arvustajatega. Romaani algus on hea. Antakse vihjeid maailma kohta ning iga uus infokild tekitab veel suuremat isu edasi lugeda. Siis tuleb mängu noormes nimega Jake ning asi hakkab ära vajuma. Laskur Rolandil raamatu lõpus juba rohkem südametunnistust kui Ema Theresal. Rong Blain on küll lahe mõte, aga mõistatused? Minu meelest natuke lapsik lahendus. King on alati olnud poliitilise korrektsuse musternäidis ning midagi muud temalt oodata oleks vist asjatu vaev. Küsitava väärtusega tundus ka veel ühe tegelase ellu äratamine. Ilma et ma teaksin, mis järmistes osades juhtub, kujutan ma juba praegu ette, millist jama see tegelane kokku keerab. Kahju. Tegu oleks võinud olla väga hea raamatuga, kuid siis poleks sellele tõenäoliselt nii palju austajaid tekkinud. Lõppkokkuvõttes tüüpiline King. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah, kas just "vaieldamatult parim" aga hea küll, täitsa meeldiv ning pärast lõpetamist on tahtmine juba järgmise kallale asuda. Jordaniga võrreldes pole esialgu veel seda probleemi, et kui kord järgmise kallale asub, ei mäleta eelmiste telliselikude olemuste tõttu enam midagi (kuigi eks sarja lõpupaksus ole ammugi teada). Jordaniga on üldse mõttetu võrrelda, sest peale kvantiteedi vahe, on ka kvaliteedi vahe - raamatud on siiski eraldi seisvad, kui meenutada esimest, meenub ka mis seal toimus, sest igas osas tehakse midagi uut ja huvitavat ning eks siingi.

Päris sellega nõustuma ei lippaks, et algus parim oli, kuigi eks see ole rohkem subjektiivsetel põhjustel, nimelt võttis mul mõnda aega, et harjuda kingi suti slängiliku keelevalikuga, lõppu aga kah palju paremaks lugeda ei saa, kuna häiris äkitselt mõistatuste osakaalu räige tõstmine, kuigi need saadi raamatust kusagilt keskelt umbes nõnda sisse pandud, et kingil tuli äkki idee lõpus mõistatused tähtsalt mängu siduda ning nüüd peab kiiresti karakterid ja lugejad nendega tuttavaks tegema. Liiga sunnitud. Ning samuti pole meelt mööda viimases arvustuses märgitud vennikese ellu jätmine, mis on ennekõige mõttetu venitamine ja odav "põnevuse" tekitamise viis.

Üldiselt aga olen vist üks vähestest, kellele esimene raamat praegusest enam meeldis. Too oli küll rohkem killustatud ja see peale sunnitud kambavärk oli ka seal, kuid oli rohkem westernilikku atmosfääri, mis on minu jaoks antud sarja üks peamisi võlusid. Ja, noh, tegelikult teine meeldis kah rohkem, kuna seal tehti midagi tõesti üllatavat (kasvõi mida king oma kullakallile peategelasele tegi). Praegune oli aga selline mõnus lugemine, kuid erilise põnevuseta.

Teisest küljest aga mis mõte sellisel sarja keskel oleva raamatu arvustamisel üldse on? Kes on eelmist kahte lugenud, loeb ka käesolevat, kes aga pole neid puutund, siis vaevalt teda mõne sarja keskel oleva raamatu arvustus nühib (või, vast, mõnel erandjuhul, kui enne suurema sarja kallale asumist kombitakse tulevikku). Nii et mis siis ikka öelda? Meeldiv musta-tornimaa raamat ning asap järgmise kallale.

Teksti loeti inglise keeles

"Ajad lähevad ühe halvemaks enne kui need paremaks muutuvad."

Raamatust pärinev tsitaat iseloomustab vägagi hästi Tumeda torni saaga kolmandat osa "Ahermaad". Süžee on juba eespool välja toodud ning seega ei hakka ma kokkuvõtet tegema.

Võrreldes eelneva kahe osaga on "Ahermaad" kindlalt juhtpositsioonil: tegevustik väga laialdane, juhtub palju huvitavat ning esimesed suuremat sorti küsimused hakkavad esile tulema nagu, kes oli see mees, kes kutsub end Richard Fanniks ja kes on väidetavalt Rolandi ammune sõber, ning kes kandis saapaid, mis kuuluvad tavaliselt, kas maameestele, mägironijatele või laskuritele, ja kes äratas ellu Tik-Toki\Andrew Quicki?

Kui võtta raamatu peatükke eraldi, siis kõige nõrgem lugu minu silmi oli esimene, Karu ja luu, sest sealne tegevustik oli rohmakas. Kingilikult suurejooneline kurikael , hiiglaslik karu, saab lüüa mõnitaval alatoonil: lask, mis tabab karu peas olevat antenni:D Sealt edasi, Jack´i loost alates, on raamat väga hea, kuigi natukese imelik?või liiga ebatavaline? oli oraakli juures toimuv tugev ja tõhus rape mis Susannahile osaks sai.

Jõekoolme lugu oli väga mõnus, tõeline reklaamipaus raamatus, kus tegevustik rahuneb, karakterid koguvad end ning pärast poole tunnist lugemist ollakse uuesti teel ning ohtlikud takistused ootavad taas.

Lud, Gasher, Tik-Tok, Blaine, Hallid ja Pubed - kõik oli ilusti kirja pandud. Mis Blaine ja mõistatamisse puutub, siis jah väga ootamatu. tunduks algul justkui nali: kõrgtehnikaga ehitatud arvuti soovib kuulda mõistatusi või muidu oled surmalaps. Aga mõistatused iseenesest on väga head, kui väljaarvata need mis on ingliskeelsed sõnamängud. Isiklukult meeldis mõistatus, mis järgmises osas esitatakse: Toida mind, et ma elaks, aga anna mulle juua ja ma suren. Mis see on?

5, sest Roland on legend.

Teksti loeti eesti keeles

Ah, viimaks ometi saan ma aru, millest see kära! Tervelt kaks raamatut ja kümme aastat võttis aega, et asjani jõuda. Lõpuks ometi on meil korralikud tegelased, maailm ja eesmärk. Seiklus võib alata!
Teksti loeti eesti keeles

King doseerib selles raamatus emotsioone silmapaistvalt hästi. Teab, millal ei tasu pinget rohkem peale pressida, oskab poolikuks jätta. Hoiab põnevust, jõudmata välja teisele poole - sinna, kus jätad raamatu seepärast mõneks ajaks katki, et see sunnib sind liiga negatiivseid emotsioone tundma.
Veidi halvemini käib ta ümber salapära ja ettemääratusega.
No on, teate, sihuke jutustamismeetod olemas, kus tegelased teevad midagi seetõttu, et "Miski nende sees" käsib niiviisi teha, ja lõpuks selgub, et jeh, just see oligi ainus õige asi, mida nad teha said. Vat seda imelise ettemääratuse meetodit kasutab autor siin teoses pisut ülemäära. Liialdamine ei mõju halvasti mitte niivõrd loo kui organismi usutavusele kui lugeja kaasaelamisvõimele.
Kas teie elus on juhtunud palju asju, mille kohta te tunnete sisimas, et "just nii ja mitte teisiti" ja siis tõesti kõik klapib?
Minu elus on neid vähe olnud ja takkajärgi oma käitumist läbi mõeldes avastan ma üldiselt, et imelist ettemääratuse abil õnnestumist ei toimunud, vastupidi, sai ikka lollisti tehtud nende oma hetkeuidudega kaasa minnes. Ilge jama tuli.
Aga Kingi tegelastel on muidugi KA (mille sügavamat erinevust SAATUSEST ma kuni lõpuni ei suutnud märgata), nii et kes olen mina kobisema, et kangelaste valikud on liiga kergeks tehtud?

Tegelased ise on Ahermaas head. Usutavad ja meeldivad. Isegi ilged kaakasjad nagu julm Blaine või umbehull Tik-Tok-mees on just piisavalt meeldivad, et lugemise ajal mitte endamisi ohata "jälle tema, nüüd läheb kõik nagunii jälgiks ja halvasti".
Tõelised jälgid tegelased on lühiajalised ning vilksavad parasjagu nii palju, et neid vihkama hakata ja rõõmustada, et mõni laskur kasutas relva ning nüüd on nendega aamen.
Ning meeldivad tegelased on tõepoolest meeldivad. Nurkadega ja elusad.
Eraldi plussina mainin, et positiivsete kõrvaltegelaste suhtes ei pitsita King minust kaastunnet välja. Nad on nagu on ja suudavad kuidagi ise toime tulla. Või kui nad surevad, siis pole see mingi halevõigas "no nuta, lugeja, NUTA!"-stseen. Väga teretulnud.

Emotsioonide paras doseerimine on Tumeda Torni raamatute parim külg, ühesõnaga. Tegelased on teine väga hea asi. Liites Ahermaade puhul juurde ka kaunis köitva sündmustiku ongi tulemuseks igati korralik raamat. Mitte just geniaalne, aga kindlasti korralik ja mõnus.
Minu lemmikkoht "Ahermaast" oli pisike lõik üsna raamatu alguses, kus 2 erinevatest aegadest ja kultuuridest pärit tegelast lühidalt arutlevad lapsekasvatuse üle. Selline kultuuride võrdlus, kus ei panda hindeid ega määrita pähe õiget vastust, on äärmiselt elegantne ja mul on ainult kahju, et neid kohti, kus tänapäevase ja edasi liikunud maailma tõekspidamiste erinevuste üle arutletakse, ses raamatus (või Tumeda Torni loos üldse) rohkem pole.

Kolmanda osa vilets tõlge vajanuks loetav olemiseks juurde vähemalt väga head toimetajakätt. Paraku seda polnud, nii et tõlkena saaks raamat "puuduliku". Hindan siiski Kingi, mitte Pegasuse tööd =P

Tasakaalu mõttes olgu ka öeldud, et ülejäänud kuue osa eestindused on palju paremad ja neile võiks lausa väikesi musisid anda.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: