(romaan aastast 1987)
eesti keeles: «Kolm saatusekaarti: Tume torn II»
Tallinn «Pegasus» 2007
Ma saan aru küll et tegu on ainult suure mastaapse sarja ühe osaga, ent siiski on huvitav märkida, et kogu tegevus leiab aset väga piiratud geograafilises ruumis - ainult ühel mererannal. Mitte küll maailma kõige väiksemal, ent 100% monotoonsel. Samuti on siin fantasy-kirjandusele ebatüüpiliselt vähe tegelasi. Kokkuvõttes tekib peaaegu tunne, nagu loeksid mitte romaani vaid näidendit. Aga see on selline mõnus hubane näidend.
Täienduseks eelarvustajale: tegevus ei leia siiski aset vaid soerdvähkidest (kelle vastu ma küll mingit sümpaatiat ei tundnud) kubiseval mererannal, vaid ka lennukis, millega Eddie naaseb narkoretkelt, ja kolme eri ajajärgu New Yorgist, kust Roland oma "kolm tõmbab" . Üldiselt on tendents selline, et iga järgnev kaaslane on hullem kui eelmine-algul sitsiilia maffiat teeniv narkar Eddie, siis skisofreeniline jalutu neegritar, kelle teine isiksus Detta on tapahimuline mõrd ning viimaks sarimõrtsukas Jack Mort. Viimase puhul ma mõistatasingi, et kas saab ka temast mingil moel Tumedat Torni otsiva salga liige, mis ta iseloomu ja Odetta/Detta vastu toimepandud tegusid arvestades tundus võimatu olevat. Seda siiski ei juhtunud ja tüüp sai, mis vääris.
Romaani juures kiidaksin eelkõige kaht asja-võitlustseene ja psühholoogiat. Esimesed jätavad kuidagi väga ereda mulje ja autor paistab asja tõesti tundvat (Mis juhtub, kui kuul tabab vastase relva tulistamise hetkel? Või välgumihklit tema põues). Mis puutub psühholoogiasse, siis see, kuidas Eddie on oma vennast Henryst sõltuvaks muutunud või kuidas apteeker Katz on hädas tülikate klientidega (apteekritele olen isegi mõttes kaasa tundnud, nüüd alles sattusin lugema raamatut, mis nende elu varjukülgi täpselt kujutab) pakuvad rohkesti mõtlemisainet.
Kingil on oma raamatutes aeg-ajalt kombeks otseselt või kaudselt iseennast mainida ja "Kolm saatusekaartigi" pole erand-vihjed filmile "Surmahotell" .
Lõppkokkuvõttes on tegu igati hea raamatuga ja järgmise aasta "Stalkeri" hääletusel saab ta mult kahtlemata mingid punktid.
Selle kolmiku tööd on nii veidrad, kummalised ja imelikud, et lihtsalt panevad mõtted mingeid kummalisi radu mööda liikuma ja soovima ka enda imelikke ideid kirja panema. Aga tulles "Kolme saatusekaardi" juurde, siis see on just selline vahepealne lugu. Ta on veidi imelik, kuid samas saab teda huviga sisse ahmida :) Hoolimata Kingi tavalisest ülepingutatud seksuaalfantaasiate kujutamistest on see päris lobedalt ja menukirjanikult kirjutatud :D Saab naudinguga lugeda küll.
Algab raamat pihta samalt rannajoonelt, kus esimene osa lõppes. Rannal saab Roland raskelt vigastada. Mis tegelt ei ole andestatav Lasukrile, Ta püüdis end püsti ajada, kuid tuimaks muutunud jalad ei suutnud teda kanda, natuke liiga lihtne vigastus, vaadates veel mis Rolandit ees ootab. Niisiis saab Roland viga, kardab põletikku, mis ka tuleb. Põletik levib kiiresti ning Laskur mõistab, et peab kiirelt leidma arstimeid või muidu lõppeb Tumeda Torni otsing rannal.
Esimese ukse taga ootab teda Eddie, narkar. Lugu on väga põnev, eelkõige meeldis ülekuulamise osa, kus Eddie narritab mente. Ja veel jäi meelde Henry Dean´i ütlus "Hei-hoo,dubi-dubi-duu, ole rokkar ja unusta muu, elus on muinasjutt ja tõelisus nilbe, kuula Creedence´it ja tõmba end pilve" See peaks hea iseloomustav lause olema Eddie Dean´i kohta. Eddie sõltuvusest võitu saamine oli ka kuidagi lihtne, või vähe puudutas seda teemat. Et oleks oodanud mingeid krampe ja sellelaadset piinlemist. Midagi enamat kui ainult heroiini peale mõtlemine ja lõpuks meeleheitest noa Rolandi kõrile asetamine. Aga see selleks.
Teine lugu on kõige nõrgem kolmest. Odetta/Detta on huvitav tegelane, aga sündumstik jääb lühikeseks, Roland tõmbab ta päris ruttu oma maailma. Eddie armub naisesse, Detta ka temasse, aga Odetta kellele Lubjaraisad ei meeldi tahab neid tappa.
Kolmas vaatus kujuneb kõige kiiremaks. Lugu on hea , Jack Mort, lükkaja ja viskaja. Tuleb ilmsiks, et tema on see kes lükkas Jake´i teele, et tema oli see, kes tegi Susannah´st skiso(Detta ja Odetta). Roland hojab ära Jake surma ning sellest saab järgmise raamatu teema(üks osa sellest). Kolmandas loos näitab Laskur ka oma oskusi, laskemoona ostmisel ja apteekris kaose tekitamisel, väga hiilgav. Finaal oli igati ootamist väärt. Ja politseinkute stseen apteekris oli ka hästi välja toodud, õigemine naljakas, peale seda kui üks pumppüssiga oli lasu tehtud, tuli teisel paarilisel silme ette ajaleht, millel oli suurelt kirjutatud SNAFU - Situation Normal - All Fucked Up
Ja lugu läheb aina selgemaks. Annan hindeks 4, sest Varjude Daami loo juures oleks võinud mingisuguse käänaku veel sisse kirjutada.