Kasutajainfo

Stephen King

21.09.1947-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower II: The Drawing of the Three

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Kolm saatusekaarti: Tume torn II»
Tallinn «Pegasus» 2007

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
5
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Teine osa "Dark Tower" sarjast. Selle sarjaga on üldse selline naljakas lugu, et ta on nii risti-rästi kirjutatud, et tegelikult olekski parem seda võibolla hakata lugema just sellest raamatust alates ning seejärel võtta ette esimene ja kolmas. Nimelt on teine raamat kõige selgemalt kirjutatud ning annab asjast üsna hea ülevaate alguseks. Stephen King ise on seda sarja nimetanud oma elutööks ning ma ise arvan, et vähemalt selle koha pealt on tal õigus küll. Kogu stoori käib sarnaste ning samas erinevate paralleelmaailmade ümber mis on ühtaegu väga sarnased ja samas väga erinevad. Tegelikult ei ole ma seniajani aru saanud kas need maailmad ongi paralleelsed maailmad või on tegemist ühe ja sama maailma erinevate epohhidega. Gunslinger (Roland) ise on omamoodi ümarlaua rüütel, kes otsib taga igatsetud püha Graali (Dark Tower). Kogu probleemi iduks on see, et maailmas on aeg mingit moodi nurja läinud ning pärast mingit globaalset katastroofi (tuumasõda? kokkupõrge asteroidiga? midagi muud?) on hakanud aeg väga imelikult käituma. Kogu probleemi lahendus peaks teoreetiliselt olema seotud sellesamas Dark Toweris, kuhu Roland üritabki minna. Eelmise raamatu lõpus ühe pahalase ennustuse kohaselt leiab ta teelt kolm ust: The Prisoner (Vang), The Lady of Shadows ("Varjunaine") ning The Pusher ("Tõukaja"). Usta tagant pidi ta leidma omale kolm kompanjoni, ilma kelleta ta Dark Towerit kunagi ei leiakski. Raamatu alguses invaliidistavad mingid merest välja roninud elukad Rolandi ja seetõttu tal on neid kaaslasi vaja juba selleks, et üleüldse ellu jääda. Prisoneri nimeks on Eddie ja tema vangikongiks on heroiin (ja võibolla ka tema vend, keda ta ühtaaegu austab ja vihkab), Lady of Shadows on jalutu neegrinaine, kes paistab silma oma erakords ilu poolest ja kellesse Eddie kohe armub. Neeger on kahestunud isksusega ja kahe nimega Odetta / Detta ning täidab seega kahte kohta (ongi olemas kolm kaaslast). The Pusher on sarimõrvar, kes tapab inimesi visates neile midagi pähe (mis muide on ka Odetta / Detta skisofreenia põhjuseks) või tõukab neid sõiduvahendite alla (mis muide on Odetta / Detta) jalutuse põhjuseks). Lisaks selle avastab Gunslinger, et Pusher ongi see vend, kes tõukas Jake auto alla (Rolandi kaaslane eelmisest raamatust, kelle ta oli ohverdanud oma eesmärkide nimel). Süütundest tapab Roland Pusheri enne, kui ta suuda Jake-i tappa ning tekitab seega ajaparadoksi (sest tänud Pusherile ning Jake surmale sattus Jake Rolandi maailma). Eriti Eddie osa on põnevalt kirjutatud ning üsna raske on seda raamatut enne lõpuni lugemist käest panna. Sarja juures on muidugi probleemiks selle omamoodi absurdsus, mis paljudele võib vastukarva käia. Need, kes suudavad aga sellest üle olla leiavad siit kindlasti paljugi huvitavat.
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest, teine osa "Dark Tower"i saagast on siiani loetuist kõige mõistuslikum. Eelpoolkirjutaja mõtiskles selle üle, kas tegu on eri maailmadega või hoopis sama maailma erinevate epohhidega. Tõepoolest on see üsna raske küsimus vastata. Säilinud laulukatkete ja muude sarnasuste põhjal võib arvata, et tegu on sama maailmaga,liiga suurte erinevuste tõttu (nagu näiteks kolmanda osa küberkaru) võib siiski aga aimata erinevaid maailmu. Tegelikult ehk hoopistükkis paralleelmaailmad. Igal juhul, kui tegemist on sama maailmaga, peab seal olema juhtunud midagi väga drastilist. Seesama eelpoolnimetatud kolmanda osa küberkaru kuyjutab endast ''bearzilla''t, kes oli vist ~50 jalga kõrge ja kes lõhkus oma hullusehoos kuivanud puid. Peas pöörles karul satelliidiantenni meenutav seadeldis, mis vist kunagi täitis haistmisorgani ülesannet (pole veel seda osa lõpuni lugenud, ei oska päris kindlalt öelda). Idee, mida ma püüan väljendada, on see, et vaevalt meie maailma juures midagi päris sellist toimuma hakata saab. Küll võib aga, tsiteerides Mari Petersoni öelda, et Stephen King on hoiatuskirjanik ja selle alusel väita, et Rolandi maailm on Kingi visioon meie tulevikust. Well, anyway, igatahes oli teist osa lihtsam ka lugeda, sest pikki kirjeldusi oli vähem ja tõepoolest, Eddie''t puudutav osa oli piisavalt põnev, et öö saabudes raamatut käest mitte panna ja edasi lugeda, kuni tekst silme ees kirjuks muutub. Huvitavoli lugeda ka Detta slängi, millest aru saamine kohati raskeks muutus. ''Lobstrosities'' olid toredad, mõnes mõttes isegi sümpaatsed ja kahju hakkas neist, kui neid kividega loobiti ja maha lasti. Muide peab mainima ka seda, et selle raamatu tõlkijale tuleb vaid kaasa tunda,sest kuidas panna ameerika slängi eesti keelde? Ühesõnaga, kui vähegi kätte satub,tasub kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Väga, väga hea. Nagu muinasjutt, aga mitte päris. Kes see oli, kes ütles, et paralleelmaailmad on vajalikud selleks, et kõigel, mis juhtuda saab, oleks ka koht, kus juhtuda? Võib-olla King ise mõnes raamatus? Igal juhul loe, kui kätte juhtub.
Teksti loeti inglise keeles
3.2007

Nendel inimestel, kes rääkisid et Dark Toweri sari läheb teisest osast alates paremaks, oli õnneks õigus. Sarja esimene osa, "Gunslinger", jättis mulje mingisugusest narkotripist, mille üldises udus võis aimata üksikuid fantaasiakirjanduse saarekesi mööda triivimas. Aga "Drawing of the Three" on juba tõepoolest see, mida King oma eessõnas väidab tahtnud olevat kirjutada - fantasy, ainult et ilma kääbikuteta.

Ma saan aru küll et tegu on ainult suure mastaapse sarja ühe osaga, ent siiski on huvitav märkida, et kogu tegevus leiab aset väga piiratud geograafilises ruumis - ainult ühel mererannal. Mitte küll maailma kõige väiksemal, ent 100% monotoonsel. Samuti on siin fantasy-kirjandusele ebatüüpiliselt vähe tegelasi. Kokkuvõttes tekib peaaegu tunne, nagu loeksid mitte romaani vaid näidendit. Aga see on selline mõnus hubane näidend.

Teksti loeti inglise keeles

Seda romaani on kõvasti haibitud ja rõhutatud, kui hea on ta sarja esimese köitega võrreldes, seega olid mul enne lugemahakkamist kõrged ootused. Noh, ega ma pettuma pidanud, ehkki "Laskuril" polnud mu meelest samuti viga.

Täienduseks eelarvustajale: tegevus ei leia siiski aset vaid soerdvähkidest (kelle vastu ma küll mingit sümpaatiat ei tundnud) kubiseval mererannal, vaid ka lennukis, millega Eddie naaseb narkoretkelt, ja kolme eri ajajärgu New Yorgist, kust Roland oma "kolm tõmbab" . Üldiselt on tendents selline, et iga järgnev kaaslane on hullem kui eelmine-algul sitsiilia maffiat teeniv narkar Eddie, siis skisofreeniline jalutu neegritar, kelle teine isiksus Detta on tapahimuline mõrd ning viimaks sarimõrtsukas Jack Mort. Viimase puhul ma mõistatasingi, et kas saab ka temast mingil moel Tumedat Torni otsiva salga liige, mis ta iseloomu ja Odetta/Detta vastu toimepandud tegusid arvestades tundus võimatu olevat. Seda siiski ei juhtunud ja tüüp sai, mis vääris.

Romaani juures kiidaksin eelkõige kaht asja-võitlustseene ja psühholoogiat. Esimesed jätavad kuidagi väga ereda mulje ja autor paistab asja tõesti tundvat (Mis juhtub, kui kuul tabab vastase relva tulistamise hetkel? Või välgumihklit tema põues). Mis puutub psühholoogiasse, siis see, kuidas Eddie on oma vennast Henryst sõltuvaks muutunud või kuidas apteeker Katz on hädas tülikate klientidega (apteekritele olen isegi mõttes kaasa tundnud, nüüd alles sattusin lugema raamatut, mis nende elu varjukülgi täpselt kujutab) pakuvad rohkesti mõtlemisainet.

Kingil on oma raamatutes aeg-ajalt kombeks otseselt või kaudselt iseennast mainida ja "Kolm saatusekaartigi" pole erand-vihjed filmile "Surmahotell" .

Lõppkokkuvõttes on tegu igati hea raamatuga ja järgmise aasta "Stalkeri" hääletusel saab ta mult kahtlemata mingid punktid.

Teksti loeti eesti keeles

Asjad paranevad, asjad paranevad. Paar korda kütab King päris kõvasti puusse. Relvadest, antibiootikumidest ja meditsiinist ei jaga see isand üldse nii palju matsu kui ta näidata üritab. Need on pisivead, teos ise on nauditav. Saab "neli", kuna järgmine osa on veel parem ja sellele peaks ju ka mingi hinne jätkuma.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King on üks neist kolmest autorist (teised on Roger Zelazny ja H.P. Lovecraft) kes ei ole minu lemmikkirjanikud, sest nende tekste ei ole mõnus lugeda. Hüva, kõigil kolmel on erandeid, mõni jutt on päris mõnusalt välja kukkunud aga ei saa nende kohta öelda, et ma ootaksin ja otsiksin nende teoseid poodidest ja raamatukogudest. Siiski loen ma nende teoseid suure huviga. Sest see, et nende jutud pole mõnusad, ei tähenda et nad ei oska hästi kirjutada. Zelazny meeldib mulle seetõttu, et tal ei tule fantaasiast puudu. Just originaalsest fantaasiast minu meelest. Mees pritsib ajuti külmalt päris häid mõttevälgatusi nagu tulevärki. Kingiga on sama lugu. Tema küll ei pritsi huvitavaid ideid, kuid tal on alati mingeid imelikke lähenemisi. Lovecraft aga kirjutab liig kuivalt ja igavalt - kuid tal on päris kummalised ideed. Neil kõigil kolmel on üks ühine nimetaja mis paneb mind nende lugusid lugema - nad ergutavad fantaasiat.

Selle kolmiku tööd on nii veidrad, kummalised ja imelikud, et lihtsalt panevad mõtted mingeid kummalisi radu mööda liikuma ja soovima ka enda imelikke ideid kirja panema. Aga tulles "Kolme saatusekaardi" juurde, siis see on just selline vahepealne lugu. Ta on veidi imelik, kuid samas saab teda huviga sisse ahmida :) Hoolimata Kingi tavalisest ülepingutatud seksuaalfantaasiate kujutamistest on see päris lobedalt ja menukirjanikult kirjutatud :D Saab naudinguga lugeda küll.

Teksti loeti eesti keeles

Teine raamat Kingi "Tumeda torni" sarjast. Peale esimese osa lugemist olid mu ootused päris kõrgele kruvitud. King oli saanud hakkama millegagi, mida ma tema puhul võimatuks olin pidanud - ta oli kirjutanud midagi tõeliselt erinevat. Ma lootsin, et teine osa jätkab esimese stiili. Loomulikult nii ei juhtunud. Vanameister otsustas kannaka teha ning tagasi pöörduda oma tavapärase popp-õuduse juurde. Ei mingit unenäorealismi enam. Tegelikult häiris mind teise osa ülesehitus natuke. Peale esimese tegelaskuju äratõmbamist muutus asi natuke igavaks. Ei mingit vaimustavat ideede-tulevärki, ei mingit maailma laiendamist, põhimõtteliselt hek siis ei midagi uut. Mina lootsin igatahes midagi enamat. Sellepärast ka ainult neli.
Teksti loeti eesti keeles

Vol 2 Tumeda Torni saagast. Tekst oli palju sujuvam, tegevustik oli rohkem sirgjoonelisem - kõik lihtsam ja arusaadavam.

Algab raamat pihta samalt rannajoonelt, kus esimene osa lõppes. Rannal saab Roland raskelt vigastada. Mis tegelt ei ole andestatav Lasukrile, Ta püüdis end püsti ajada, kuid tuimaks muutunud jalad ei suutnud teda kanda, natuke liiga lihtne vigastus, vaadates veel mis Rolandit ees ootab. Niisiis saab Roland viga, kardab põletikku, mis ka tuleb. Põletik levib kiiresti ning Laskur mõistab, et peab kiirelt leidma arstimeid või muidu lõppeb Tumeda Torni otsing rannal.

Esimese ukse taga ootab teda Eddie, narkar. Lugu on väga põnev, eelkõige meeldis ülekuulamise osa, kus Eddie narritab mente. Ja veel jäi meelde Henry Dean´i ütlus "Hei-hoo,dubi-dubi-duu, ole rokkar ja unusta muu, elus on muinasjutt ja tõelisus nilbe, kuula Creedence´it ja tõmba end pilve" See peaks hea iseloomustav lause olema Eddie Dean´i kohta. Eddie sõltuvusest võitu saamine oli ka kuidagi lihtne, või vähe puudutas seda teemat. Et oleks oodanud mingeid krampe ja sellelaadset piinlemist. Midagi enamat kui ainult heroiini peale mõtlemine ja lõpuks meeleheitest noa Rolandi kõrile asetamine. Aga see selleks.

Teine lugu on kõige nõrgem kolmest. Odetta/Detta on huvitav tegelane, aga sündumstik jääb lühikeseks, Roland tõmbab ta päris ruttu oma maailma. Eddie armub naisesse, Detta ka temasse, aga Odetta kellele Lubjaraisad ei meeldi tahab neid tappa.

Kolmas vaatus kujuneb kõige kiiremaks. Lugu on hea , Jack Mort, lükkaja ja viskaja. Tuleb ilmsiks, et tema on see kes lükkas Jake´i teele, et tema oli see, kes tegi Susannah´st skiso(Detta ja Odetta). Roland hojab ära Jake surma ning sellest saab järgmise raamatu teema(üks osa sellest). Kolmandas loos näitab Laskur ka oma oskusi, laskemoona ostmisel ja apteekris kaose tekitamisel, väga hiilgav. Finaal oli igati ootamist väärt. Ja politseinkute stseen apteekris oli ka hästi välja toodud, õigemine naljakas, peale seda kui üks pumppüssiga oli lasu tehtud, tuli teisel paarilisel silme ette ajaleht, millel oli suurelt kirjutatud SNAFU - Situation Normal - All Fucked Up

Ja lugu läheb aina selgemaks. Annan hindeks 4, sest Varjude Daami loo juures oleks võinud mingisuguse käänaku veel sisse kirjutada.

Teksti loeti eesti keeles

Hakkab vaikselt looma, kuigi enamus ajast tegelesin sellega, et peast välja saada silme ees ketravat filmi „Being John Malkovich“. Lugu oli aga juba parem ja toekam kui eelmises osas.
Teksti loeti eesti keeles

Siitsaati hakkasid Tumeda Torni lood mulle huvi pakkuma. Esimene osa läks must läbi erilisi jälgi jätmata, aga teine... teine oli juba tõsiselt lõbus.
Arvestades, et "Saatusekaartide" lugemise ajaks loetud kahe mitte-tumeda-torni Kingi-raamatu puhul oli mul jube raske nendega lõpunigi jõuda ja ühega tegin suisa sellise sobi ära, et poole pealt lugesin ära kakskümmend viimast lehekülge ja vahejäänut isegi ei lehitsenud - oli "Kolme saatusekaardi" kogemus ikka üllatavalt hea lausa.
Ronald oli meeldiv ja need vennikesed, kellega ta kohtus, ka. Lisaks oli teoses nauditavalt palju romantilist (ikka see pärisromantika, mitte rooside ja veini, vaid sügava taeva, lõkketulede ja verevendluse romantika) meeleolu ja klassikalist Üllast, Kuid Mitte Eriti Ennastohverdavat Sõprust. Ronaldi minevik paistis olevat uurimist väärt (kuigi masendavus paistis kohe silma) ja üldse meeldis mulle Kingi asjassesuhtumine - ta kirjutas "Kolmes saatusekaardis" põnevat lugu, mida kuulajad tahaksid kuulata, rikkumata seda samas eriliste jälkuste ega sellega, et kõik on hirmus masendav ja õudne.
Kui asjad parasjagu olid jälgid, masendavad ja õudsed, viskas ta vahele natuke rahulikku surmale silmavaatamist+sõnahuumorit, ja kohe hakkas parem.
Tubli töö.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: