Stephen King

Peamine muutus on see, et alates sellest osast on King hakanud püüdlikult oma varasemaid raamatuid siduma “Dark Toweri” sarjaga. Üks peategelastest on näiteks isa Callahan. Kingi loomingu austaja mäletab teda “Salem`s Lot” nimelisest varajasest vampiiriloost. Seoseid teiste Kinga raamatutega on küllap veelgi, aga kuna ma pole omale püstitanud eesmärki kõiki tema raamatuid lugeda, siis rohkem seoseid ei osanud leida. Huviline leiab neid netist Dark Towerile pühendet lehekülgedelt isegi piisavalt.

Teine oluline muutus oli see, et kui varasemad raamatud olid põhimõtteliselt ikkagi puhas fantaasiakirjandus, mõningate üksikute sci-fi elementidega (robotid, uksed teise maailma), kus peamiselt kirjeldati tegelaste questi kaugemal terenduva eesmärgi – Dark Toweri – poole, siis nüüd käiakse uste kaudu korduvalt “meie” maailmas, eelkõige 1977. aasta New Yorgis.

Muu sisu kohta võiks rääkida niipalju, et Roland kaaslastega satub väikesesse linnakesse Calla Bryn Sturgisesse. Selle elanikel sünnib haiglaselt palju kaksikuid, lausa niipalju, et üksik laps on üleüldine imestus – ja kadedusobjekt. Kadeduseks annab põhjust see, et iga paarikümne aasta tagant tulevad idas asuvast pimedusega kaetud Thunderclapi nimelisest kohast hundimaske ja soomusrüüsid kandvad olevused ja röövivad igast kaksikupaarist ühe ära. Lapsed saabuvad tagasi paari kuu pärast idiootidena, kes kasvavad ebainimlikult suureks ja kes surevad suurtes valudes paarikümneaastastena. Calla linnakeses pole peresid, kus kellegi poeg, tütar, vend või õde poleks säärasel viisil muudetud. Callasse on ka sattunud Salem`s Lotist põgenenud isa Callahan. Külaelanikud otsustavad seekord Huntidele vastu hakata ja paluvad selleks Rolandi ja teiste gunslingeriteabi.

Selleks, et asja veelgi pinevamaks ajada, selgub, et kolmandas osas toimunud Jake`i “tõmbamine” Rolandi maailma, ei möödunud päris ilma tagajärgedeta. Susannah, kes nõustus seeaeg kui Roland ja Eddie Jake`i sikutasid, ust valvava deemoniga murul mürama, on jäänud rasedaks. Lisaks ilmub välja järjekordne Susannah isiksus, Mia, kes kerkib esile Susannah` alateadvusest tema magamise ajal ning kes on valge ja jalgadega.

“Calla hundid” on vaatamata oma mõningatele sürrealistlikele momentidele põnev ja huvitav lugemisvara. Lõpuks hakkab ka üht-teist selguma Musta Torni ja seda hävitada püüdva kurja olevuse The Crimson Kingi, tema käsilaste low-menide, Torni üleval hoidvate Kiirte ja kogu kupatuse aluseks oleva Discordia (ehk Kaose) kohta. Fännidele niikuinii kohustuslik lugemine, teistel soovitan alustada kas kohe esimesest osast, või siis ka teisest.

NY vahet pendeldatakse, jah, suhteliselt regulaarselt, aga mina ei arva et selle tõttu oleks "Wolves of the Calla" kuidagi "rohkem sf" kui näiteks "The Waste Lands", kus intelligentne rong oli kõigest üks (tunnistagem et kõige silmatorkavam) sf-vidin :)

"Salem`s Lot" kõigi oma vampiiridega, kui ma seda omal ajal lugesin, oli suhteliselt tüütu, nii et kui see vampiirindus nüüd otsapidi Dark Toweri sarja sisse veeti ei suutnud ma jätta mõttes oigamata et no oli seda nüüd vaja. Aga ega vampiirid kogu sarjale mingit märgatavat mõju ei avalda, nii et las nad olla.

7 days to the wolves!

Where will we be when they come?

7 days to the poison

And a place in heaven!

Time drawing near as they come to take us!

Soome metallbändi "Nightwish" laul 7 days to the wolves("Seitse päeva huntideni") põhineb sellel romaanil ja ilmselt jääbki minu jaoks raamatuga kõige rohkem seostuma.

King mainib järelsõnas, et romaanile on inspiratsiooni andnud Akira Kurosawa film "Seitse samuraid" ja sarnasusi on tunda ka kompositsiooni osas, nii palju kui ma seda üle kümne aasta tagasi nähtud filmi mäletan. Algus ja keskpaik venivad lõputult, teose lõpus aga leiab aset lõplik vastasseis. See on ka põhjus, miks ma ei suuda "Calla huntidele" maksimumhinnet panna, ehkki "neljale" tuleb tugev pluss otsa. Raamat võinuks olla umbes 300 lehekülge paks, vahepealne New Yorgi vahet pendeldamine ja eriti joodikpreestri mälestused läksid suhteliselt tüütuks.

Rolandi seikluste viies osa algab sõbraliku sõnumitooja-robot Andy sõnumiga, et hundid on täpselt kuu aja pärast kohal. Seekord otsustab osa linnarahvast vähemalt proovida mingit vastuhakku ja paluvad appi juhuslikult mööda ratsutanud laskuriteneliku.

Veerand raamatut jutustab Callahan oma lugu, veerand kulub linnakese tutvustamisele ja kaitseks valmistumisele, veerand oma asjade ajamisele ja ülejäänu sellele, et selgitada, kes hundid on ja nendega peetava lahingu kirjeldusele.

Sajra avaosa meeldis mulle väga. Edasi on asi hullemaks läinud. Kingi on muidugi tore jutuvestja, aga need lood ise ei kõlba kuhugi. Selles konkreetses raamatus on “huntide” saladus täiesti mõttetu, see kui kunstlikult on konstrueeritud nende võitmise lahendus, on veel tobedam. Kui tundmatu kirjanik peaks minema kirjastaja juurde sellesama raamatu lühikokkuvõttega, siis tellitaks talle vist sanitarid järele.

„..., aga minu arvates peaksin ma nüüd oma loole tempot juurde panema või muidu istumie siin hommikuni.“ Callahan. Ma ütleks, et see tsitaat iseloomustab hästi raamatut. Ja ma ütleks veel, et me istume siis tegelikult veel järmgise päeva õhtuni! Oh, jah...

Lõpp on raamatul hea, kuid sellele vaatamata ei taha ma seda teost otsast lõpuni uuesti lugeda. Arvatavasti jätaks suuri osasid vahele. Miks? Sest ma ei näe neil kohta suures pildis. Callahani lugu oli üks suuremaid pettumusi.

Ja torn on lähemal. Kas jumal tänatud?

"Tellis, ei mingit kahtlust." Pane või kaalu peale kuna voodis lebotades oli kohe tunda, et midagi lasub kõhul.

"Tumeda torni" viies raamat (kuigi King lõi ise loenduri sassi, kirjutades peale sarja valmissaamist veel 4,5 romaani nimega "The Wind Through the Keyhole"). Selles osas pöörab King sarja (lõpuks ometi) suuresti stiilipuhtaks vesterniks. Ka-tet jõuab raamatu algusepoole Calla Bryn Sturgis linnakesse, kus inimestel sünnib äärmiselt palju kaksikuid. Lausa niipalju, et üksikuid lapsi pannakse imeks (või lausa kadestatakse). Linnal valitseb aga needus - ca iga paarikümne aasta tagant tulevad idast "hundid" (hundimaskide ja hallide hobustega sünged kujud) ning viivad igast kaksikust ühe kaasa. Mõne kuu pärast tulevad "lörtsit" lapsed tagasi. "Lörtsit" tähendab siis seda, et nad on vaimselt ala-arenenud, mingil hetkel hakkavad füüsiliselt kiirelt kasvama ja sirguvad hiiglasteks... ning nende elu lõpeb kiirelt ja valulikult. Roland ja sõbrad lähevad linnakese elanikele appi, suur osa raamatust ongi siis plaanimine ja ettevalmistus Suureks Lahinguks.

Lisaks on eraldi liin isa Callahan, keda kohtab "Salem's lot" lühijutus. Üldse hakkab King erinevaid liine enda raamatutes kokku põimima, see teos ongi suuresti üks paras lõngakera. Kuna tegu on "tellisega" siis on raamatus väga palju tegevust, vabalt oleks võinud raamatu lõhkuda mitmeks jupiks. St praegune variant pole üldsegi halb - aga 818 lehekülge on ikka paras monstrum ning raamatut kuidagi kokku võtta on tiba keeruline. Kasvõi linnakese religioosne taust ning lõunaosariiklik hõng või hüpped New Yorki on täiesti eraldi maailm.

Raamat on samal ajal nii põnev kui vahel veniv. Kui ca 7 aastat tagasi esimest korda lugesin siis on sarjast see raamat meeles kui kõige igavam. Praeguseks on küll olukord paranenud sest tegelikult on kõik need tellised kokku üks väga suur ja võimas tervik ning ausalt üteldes ühe lugemisega ei saagi täies mahus sotti. Nüüd teist korda lugedes on juba natuke aimu, mis on tulemas, mis on olnud ning ülevaade muutub selgemaks. Natuke kipub enda peas tekkima sarnasust erinevate saagadega, GRRMil on ka neljandas ja viiendas raamatus sellist tinaselt venivat ja kordustega täitematerjali. Tõsi, Kingil on kogu värk parajalt eklektiline ning juba enda olemuselt on tema jutt hoopis midagi muud. Aga eks ta kipubki minema selliseks Kingiks nagu ta praegu on - keda armastatakse ja vihatakse sama asja pärast, kelle kohta kasutatakse väljendit, et ta on saanud kirjanikuks ja kirjutab "suurt kirjandust". Mis on, olenevalt vaatajast, kas võluv või häiriv.