Terve eelmise nädala lugesin ma Kingi. Hommikul bussis, õhtul bussis ja siis kui üksiku inimese üksildane ja kokkuhoidlik õhtusöök läpaka taga söödud. Siis voodisse pikali, laelamp kustu ja pead soojendav põrandalamp põlema. Nii on piisavalt valge ja pärast ei pea sooja teki alt lüliti juurde minema. Kui.
Nii sai parajasti üks lugu loetud. Päevaga.
Vaat, nende Kingi lugudega on selline veider lugu, kui üks loetud saab, siis kohe ei tahakski kohe järgmist lehekülge pöörata ja ahnelt neelama hakata. Lihtsad lood, aga ometi nõuavad enda ümber ruumi. No eks ma siis asjatasin natuke, lõhkusin Mammale puid, üritasin magada, tegin kohvi ja suitsu ... kahjuks on kevad käes ja lund enam kühveldama ei pea.
Hommikul bussis jälle uue loo algus – kuni õhtuni ja loo lõpuni välja.
Päev ja lugu.
Selline on mälestus.
Nüüd vaatan alapealkirja, 14 sünget lugu. Neliteist lugu. Esmaspäevast reedeni – üks lugu päevas!
Vaat selline nädal oli. Mõni üritaks kuidagist moodi seletada või oma mälestust võltsida, aga mina ei ole selline. Kui mul on valida aususe ja usutavuse vahel, siis valin kindlalt aususe. Iseasi kui lugu nõuab teisiti. Vaat lugu, mida ma jutustan, juhul kui jutustan, on iseasi. Siis on ka aususe küsimus, aga siis tuleb olla aus oma loo vastu. Sellel on omad reeglid ja see väljamõtlemist ei salli. Tegelikult hakkasin ma seda va Kingi lugema just aususe pärast. Ma lõin eelmisel nädalal ühe maniaki entüklopeediaga laiaks. Nagu kärpse. Nüüd on minu entüklopeedial inetu plekk. Ja ma justkui peaks seletama, kuidas see sinna sai. Vähemalt enda jaoks.
Ma väitsin olevat ulmejuttudega nii, et need justkui peaksid sisaldama vähemalt ühte küllalt mittetavapärast mõtet ja seda mõtet tuleks näidata vähemalt kahest küljest. Et siis on lugu vähemalt rahuldavat hinnet väärt – muidu ei vea välja.
Panin punkti ja olin endaga mõne tunni rahul. Läksin raamatukokku ja seal ta lösutas. King. Kogumik, täis väga häid lugusid ja nende lugudes ei ole justkui mitte ühtegi mõtet. Aga lood on ju head. Ükskõik, kas on tegemist stiilipuhta õudukaga, ulmega või lausa tegelikult juhtuda võiva looga.
Mis värk on?
Nädal otsa mõtlesin.
Või vähemalt üritasin. Mõelda.
Põhiliselt sellest, et kuidas seda seletada.
Kas üritada lugusid tükkideks võtta, üksikosade tähtsust ja väärtust lahtedada? Või mis?
Ei ole ju tervik üksikosade summa.
Küsimus sellest, kuidas ta seda teeb. Ja mis on see, mida teised – need kärpsed – ei tee. Mul on usk ja tunne, et konks peitub käsitööoskuses. Nad seal kunstikoolis õpivad ju joonistamist ja kompat ja värve ja ... Kõige aluseks, ka juttude kirjutamisel on käsitööoskus.
Oma sellekohases jutus, kogumiku nimijutus „Kõik on võimalik“ arvab King ise teistmoodi. Tema väidab, et see loomepalang on tähtis. Saab ka ilma käsitööoskuseta hakkama, kuigi oleks hea mingeid oskusi ja teadmisi omada.
Jutu peategelasel on kaasasündinud hävitamisemaagia anne. Ja see loomepalang, see loomepalang on selline asi, et selle tunde pärast võiks ükskõik mida teha. Kasvõi tappa! Miski eetika või muu taoline ei sega. Peategelast hakkas segama siis, kui kakssada inimest oli juba tapetud. Tapetud tapmise naudingu pärast, selge see, et pudru ainult halbade inimeste tapmisest oli luulutus, mida ei uskunud tema ise ega need, kes talle seda rääkisid. Natuke totudel on see hea asi, et nendel on endale valetamine natuke lihtsam. Ega ma päris täpselt ei suuda ette kujutada, kuidas miskine MENSA endale valetab. Aga kindlasti valetab. Ainult Kingil oleks seda raskem kujutada – nii et kogu maailma Kingiarmatajate miljonid selle omaks võtaksid.
Vaat nii. Et on üks vilets kutt, kes oskab kaasasündinult maagiaga tappa, ta meelitatakse viletsalt tasustavaks palgmõrtsukaks, talle meeldib see protsess ja siis millalgi tekib tal arusaam tapmise halb olemisest. Või vähemalt nende tapetud inimeste tapmise mittepiisavast põhjendatusest. Jutt lõppeb peategelase maagilise sisetundega järgmisest tapetavast – pole eriline üllatus, selleks on teda palgamõrtsukaks värvanud mees. Ta otsustab olla aus?
Ahjaa, lugejal jääb kahtlus, kes kelle enne tapab ... vähemalt minul jäi.
Kuus rida, kerge sõnaliiasusega – Kingil kulus selleks viiekümmend kaks lehekülge. Ja väga hea oli.
Minul on ikka usk käsitöösse. Et seda palangut võib olla, aga selle palangu saadus on oluline. Mõtteliselt tuleb lahutada produkt loojast. Ja vaat siis, kui sellesse heade käsitöölise oskustega kirjutatud jutu siis poeb hing kah, siis saab hea jutu.
Ja see hing ...
Kujutlus lugeja peas?
Kui nüüd küsida endalt, et kui see hea käsitööoskusega King on kirjutanud sadu jutte, kas siis kõik need on sellised, millele ma paneks viie (kus lisaks käsitööoskusele on ka hing sees), siis oh’ei. Olen temalt lugenud päris mitut, mille hinne võiks kõikuda ühe ja kahe vahel. Käesolevas kogumikuski on kaks kahte. Noohh, kaks kolm miinust.
Väga hea jutt!
Meenub vana hea Melker Melkerson, kes oli selle nipi kätte saanud. Arusaamise nipi kättesaamisest saabus ikka väliste tunnustajate kaudu.
Käisin rõdul, tegin suitsu ja mõtlesin. Kingist. Et kuidas tema võiks kirjeldada öisel rõdul suitsetamist.
Kaugusest kostvad helid. Auto, ümberkaudsete majade räästad tilguvad. Sula. Kevad. Peenike suits näppude vahel. Erinev huuletunne, kas peenike või jäme filter. Roheline Philip Morris, minu mark. Peenike. Pikk ja peenike. Aastaid ei ole neid jämedaid rohelisi Philip Morriseid enam müügil. Harva, mõnikord olen tõmmanud muid suitse. Nende hulgas on jämedaid. Selle jämeda huuletunne on hoopis teistmoodi. Ergastav. Ma tean, et seda teistmoodi tunnet ma ei tunneks igapäevaselt neid jämedaid suus hoides.
Kingi käsitööoskuse oluline komponent on taoliste detailide teadvustamise oskuses. Ja siis ta kirjutab, siis ma tunnen seda. Seda pisikest, aga olulist erinevust suitsu ja suitsu vahel.
