Päästnud kunagi downi tõbi põdeva eakaaslase ülbajate käest, saavad poisid temaga sõbraks. Dudditsi alaareng on kompenseeritud telepaatiliste võimetega, mida ta sõpradele tasapisi “kingib”. Et nad ise sedamoodi “eriliseks” muutuvad, mõistavad nad alles hiljem. Kõige teravamalt siis, kui on taas neljakesi jahiretkel, ning põrkuvad kokku ohuga välikosmosest. Süzhee võib ju jabur tunduda - hallid mehikesed, kel telepaatilised võimed; kes istutavad inimestesse seeni ning mõnedes neist võib areneda ka “sitanirk” ehk nirgitaoline peletis, kelle loode inimese kõhus paneb ta esmalt vängelt peeretama ning pärast peremeeskeha tappes, temast taguotsast välja ronib...
Ühe sellise ohvriga kaks sõpra romaani algul kohtuvadki. Et see kõik halva õudusfilmi sarnane on, mõtlevad ka tegelased. Algul. Hiljem pole neil enam selleks aega. Siis saabub maniakist eriüksuslasega eesotsas sõjavägi, kes rünnakut USAle omade meetoditega menetlema hakkab. Nelikust hukkub kaks; üks interneeritakse sõjaväelaste poolt ning ühte seestub tulnuka - mr.Gray - ütleme, et miskit vaimu taolist. Ja siis läheb tagaajamiseks.
Romaani esimene kolmandik on - süzhee pealtnäha ajuvabadusest hoolimata - põnev ja õnnestunud. Seisak toimub keskel, mil minevik ja olevik kokku hakkavad jooksma, umbsõlme, ning daunikust Dudditsist saab emotsionaalne ja hiljem ka füüsiline side, millega tulnukatele vastu astutakse. Viimases kolmandikus hülgab King juba täielikult oma jutuvestja oskused ja laseb kangelastel teotseda telepaatilises mittereaalsuses... lugemine muutub võrdlemisi kurnavaks.
Sisu romaanil ju on... Kahtlemata ka hingega kirjutatud. Aga 600-leheküljelise romaani tegevus toimub umbes kahe ööpäeva jooksul. Sestap jäävadki dialoogides lausete vahele pikad meenutused, millele siis lisandub uuema Kingi kõrgkirjanduslik ambitsioonikus. Ma eelistasks rohkem traditsioonilisemat, hirmutamisele keskendunud Kingi ega soovitaks “Dreamcatcherit” kirjanikuga lähema tutvuse alustamiseks. Aga romaani läbiv südamilikkus ja kaastunne ei luba mul madalamat hinnet panna.