King tegeleb ajukirurgi mõnuga surmamõistetute mõtte- ja tundemaailma lahkamisega, kirjeldades detailse täpsusega death row argipäeva, mis sisaldab tavakodaniku jaoks hulgaliselt ytlemata haigeid asju. Nende haigete asjade kallal ta urgitsebki samasuguse magusa pyhendumisega, nagu tegeleks valutava hambaga. Sellist hingelahkamist oskab ta hästi teha. Mõnikord jääb see rohkem taustale, aga Dead Girls-is on see umbes sama kõrgel tasemel kui Misery-s. Neli hindeks lihtsalt sellepärast, et mulle isiklikult meeldivad rohkem Kingi need lood, kus ta tiba enam mystikasse kaldub.