"His bite is worse than his bark. Much, much worse.." Sellise lausega kutsub lugejaid enda juurde Stephen Kingi raamat, mis räägib õudusest, mis vallandub, kui ligi 90 kilone bernhardiini koer saab marutaudi.
Lugu algab kohe mõnusa tillikaga, kui räägib ühest koletisest, kes tuli Castle Rocki nimelisse väikesesse linna ning tappis naisi ja lapsi, vahemikus 1970-1795. Kuid see pole Cujo, vaid võmm nimega Frank Dodd.
Leian, et tegu on vägagi nauditava (õudus)teosega, kus hirmust puudust ei tule. Väga värvikad seigad olid eelkõige Cujo külmaverelised mõrvad, kuidas ta kõrisi ja hargivahet läbi pures ning, kuidas marutõbi talle pool surematu staatuse andis. Näiteks, kui Tad ja Donna Cambersi hoovis olid, siis ühes steenis peksis Donna autouksega Cujo pead nii kõvasti, et oli kuulda kuidas kondid koera peas ragisevad puruks.
Suhte dialoogid ja tegevus parajalt tempokas ja haarav, kuid Donna ja Tadi istumine Chambersi hoovis kestis pisut liiga kaua. Saan aru, et S. King ehitas jälle pikalt üles lõppu nagu ta tegi seda Tumeda Torni saaga neljandas osas "Võlur ja Klaas". Ja kui lõpp tuli, siis näis see jälle väga lihtne, nimelt....
Jällegi olid selle istumise ja kiigutamisega, autos olles, omad plussid. S. King sai pikalt rääkida olukorrast, mis Donnat ja Tadi valdas. Päike paistab päevad läbi, konditsooni, mis ei tööta (autos on kui saun) ja aknaid saab vaid oma 8 cm võrra avada, sest muidu tuleks Cujo autosse neid purema. Pole ei juua ega süüa ja lõpuks uriini hais, mis terve auto endasse neelab.
Hindeks 5, sest oli mida lugeda. Lugedas jäi veel meelde üks fraas, mis minu silmis on päris hea, ..time was a myth and death was a dream...
Pikka iga ning mõnusaid lugemiselamusi kõigile!
