1.-2. "Night Shift" ja "Nightmares & Dreamscapes"
3. "Skeleton Crew"
4. Everything´s Eventual".
Kusjuures kolm esimest on kõik üsna lähestikku ja neljas selgelt viletsam.
"Skeleton Crew´s" on 20 üsna erinevat teksti: üks romaan (The Mist), mõned lood, mis ei ole ulme (Cain Rose Up ja mõlemad Milkmanid), paatoslik-nostalgilisi jutte (The Reach), puhast SF-i (The Jaunt ning raybradburylik Beachworld), puhast õudust (The Reaper´s Image) ja naturaalset lihalõikumist (Survivor Type). Kogumikus on ka kaks luuletust ("Paranoid: A Chant" ja "For Owen").
Kõige vingem lugu on mu meelest "Mrs. Todd´s Shortcut", kus majahoidja silme läbi on kirjeldatud majaperenaise kirest leida autoga punktist A punkti B jõudmisel võimalikult lühike distants. Otseteede otsimine muutub hasardiks ja ühel hetkel läheb kvantiteet üle kvaliteediks, s.t. et naine suudab jõuda ühest linnast teise rutemini, kui seda jõuaks linnulennult... kuidas see võimalik on, lugege ise. Järelsõnas ütleb autor (võlts)tagasihoidlikult, et kirjutamise ajal pidas ta jutu ideed originaalseks ja huvitavaks.
Teine silmatorkavalt hea ideega lugu on "The Man Who Would Not Shake Hands". Nn. klubijutu ˛anris kirjutatud loost saame teada, miks see mees siis kunagi teretuseks kätt ei andnud ja miks ning millisel originaalsel meetodil ta endal hinge seest võttis. Mainin vaid, et taustaks on Indiast kaela saadud needus.
Romaani-mõõtu "The Mist" demonstreerib Kingi suurepärast jutustamisoskust, kuid natuke häirib see, et lugu jääb lahenduseta ja katkeb seal, kus võiks olla alles keskpaik (umbes 150 lk pikk). Mingi USA piirkonnas toimub lähemalt selgitamata katastroof, mis matab kõik läbipaistmatusse udupilve, mille sees elavad verejanulised kombitsatega ulmelised olevused. Suur osa tegevusest toimub suuremas toidupoes, kuhu peategelane oma poja ja suure hulga muude inimestega lõksu jääb.
Teine pikem tekst ("The Ballad of the Flexible Bullet") on segum mitmest teemast: hullumeelsuse tekkimise mehhanism, alkoholism, kirjaniku loomevaim, kirjastamisprobleemid. Üldiselt - vääris lugemist. Lühike, ent mõjuv lugu on "The Reaper´s Image", kus peategelane on üks muuseumi pööningule tolmuma tassitud vana peegel, millesse vaatav inimene võib näha seal Vikatimeest. Seetõttu ei tahetagi inimesi selle ette lasta, aga alati leidub üks Uskumatu Toomas. Viievääriline lugu. Kogumiku viletsamad lood on kõik 4 mitteulmelist teksti (Milkmanid, Wedding Gig ja Cain).
Kokkuvõtvalt. Kingil jätkub ideid - kui neid on ühe jutukogu kohta koguni 4-5, siis on see pikalt üle keskmise. Teiseks vaheldab ta aega, ruumi, olukordi ja inimesi mõnusa kergusega ning sealjuures väga usutavalt. Kolmandaks on Kingil silma pisikestele psühholoogilistele probleemidele, ta tabab hästi lihtsa inimese kimbatusi ja kirgi. Tal on ka nina lõhnadele ja silma nüanssidele, mida sageli ei peeta viisipäraseks moraalsetel kaalutlustel kirjeldada. See jätab autorist kuidagi avameelse ja ausa mulje.
Viis miinus. Suhteliselt ühtlase tasemega kogumik.