Eradetektiiv Umney, kes ühel harilikul päeval 1938. aastal oma Los Angelese kodust väljub, tajub, et midagi olulist on muutunud ümbritsevas keskkonnas ja inimestes: tuttav ajalehepoiss paneb segast, keskne kõrts on ootamatult suletud, hoones, kus asub ta büroo, on alanud remont, ta sekretär on jalga lasknud. Hoopis kirbeks läheb asi siis, kui tema kabinetti astub klient, kes on tema ise: küll teistsuguses riides ja kaasas läptopp, mis peaks pärinema 60 aastat hilisemast ajast, aga ikkagi. Mees tutvustab end Samina ja ütleb, et on kirjanik, kes lõi Umney oma fantaasialennust ning too eksisteerib koos teda ümbritseva maailmaga ainult tänu tema tahtele. Mil moel kirjanik minevikku sattus, jääb loomulikult segaseks, ent oma plaani ta ei varja: ta kavatseb Umney kui kirjandusliku karakteriga lõpetada, ja see tähendab loomulikult detektiivi surma. Paraku ei saa Umney oma loojale füüsiliselt vastu astuda, sest ta ekisteerib ainult läbi kirjaniku teadvuse. Sam räägib, et ta asub nüüd Umney kehasse ja hakkab elama tolle elu. Tema enda elu 1990-ndatel aastatel oli masendav: laps suri AIDSi, naine tegi enesetapu, ise põdes mingit nahahaigust. Nii tore oleks elada enda kirjutatud tegelaskuju elu, kes on edukas, alati hädadest välja tulev ja seksika sekretäriga.
Jutustus on humoorikas, ehkki mitte ülemäära vaimukas. Kingi romaanist lühemas vormis kirjutatud teosed on siiski üldjuhul terasemad ja sisukamad, kui ta tellised ning ka "Umney viimast juhtumit" julgen soovitada.