Kahevaatuseline näidend meenutab pigem lühikese filmi stsenaariumi: mõned pildid toimuvad õues ja autos (ning on sealjuures väga lühikesed), remarkides on kirjeldatud kaamera liikumist, öeldud, millal on nähtav eriti suures plaanis, jne. Ehk 30-minutise filmikese sellest saaks.
Abielupaar ja nende kolm poega õhtul kodus. Keegi helistab ja suudab öelda vaid: "Ruttu... palun...", siis kõne katkeb. Toru vastu võtnud pereema ei tunne häält ära, ent on veendunud, et see kuulub kellelegi tema suguvõsast. Järgnevad paanilised kõned tütrele ühiselamusse, emale, õele... Kõigiga näib kõik justkui korras olevat, kõik nad kinnitavad, et pole helistanud. Aga pauk tuleb sealt, kust oodatagi ei oska.
Kingi lobisemiskalduvuse taustal on näidend meeldivalt konspektiivne ja tuumakas ning mis põhiline – sisaldab puänti.