Mees on suurtes kaardimänguvõlgades ja võlausaldajad on väga, väga karmid mehed. Raha hankimiseks juhatatakse mees ühe pedofiilist türklase juurde, kes on nõus talle toodavate poiste eest rasket nutsu välja käima. Ja nii siis käibki mees kaubanduskeskuste juures poisse hankimas, surudes maha süümepiinu. Järjekordsel "jahil" näev ta poe ees umbes 6-aastast poisikest, kes ilmselt on rahva hulgas vanemad ära kaotanud. Ta meelitab lapse oma autosse, väites, et teab, kus tema "popsy" on. (Just nimelt "popsy", mitte "daddy", "pa", vms.). Varsti saab laps aru, et asi pole õige, aga peale kähmlust jääb poisike alla ja ta aheldatakse armatuurlaua külge. Siis ütleb poisike äkki nii veendunud häälega, et see ei vapusta mitte ainult kurjategijat, vaid ka jutu lugejat: "You´ll be sorry." (Sa hakkad seda kahetsema). On selge, et lootusetus olukorras olev väike laps peab olema väga ebaharilik, kui niimoodi väidab. Ja kes on see Popsy, keda laps väidab end kohe päästma tulevat, sest Popsy haistab oma poja ka kilomeetrite tagant ära.
Lõpplahendus ei ole tegelikult väga huvitav ja originaalne, aga lugu sisaldab paari võbisema panevat kohta.