Isegi kui King on verinoor ja pingutab, ei tule tal halvasti kirjutamine välja. Jutt voolab oivaliselt ja hakkab lõpu poole juba täitsa kruttimagi, ent suhteliselt mannetu puänt lahjendab elamust.
Sisust. Natuke uljaspea, natuke turuvarblane, natuke iga-töö-mees Hall on sattunud norijast brigadiri Warwicki alluvusse tööle kolkalinna saeveskisse. Ülemus tabab ta öises vahetuses igavlemast ja tühjade limpsipurkidega suurte rottide pihta märki loopimast ning värbab vennikese poolvägisi pikaks pühadenädalavahetuseks koristama koos paari teise töömehega keldrit, kuhu keegi pole paarkümmend aastat isegi mitte kiiganud. Mehed kohtuvad mööbeldamise käigus üha suuremate ja jultunumate rottidega, lõpuks leitakse põrandas luuk ja veel üks kelder...
King joonistab karakterid mõnuga välja, aga nagu ei tee nendega eriti midagi. Ja punub meisterlikult pinevust, et lahendada see susinal laus-etteaimatava "level bossiga". Päris külgi mööda maha ei jookse, aga midagi põlist juurde ka ei anna. Kui lugeja ei juhtu just paaniliselt rotte kartma, võib-olla.
Sisust. Natuke uljaspea, natuke turuvarblane, natuke iga-töö-mees Hall on sattunud norijast brigadiri Warwicki alluvusse tööle kolkalinna saeveskisse. Ülemus tabab ta öises vahetuses igavlemast ja tühjade limpsipurkidega suurte rottide pihta märki loopimast ning värbab vennikese poolvägisi pikaks pühadenädalavahetuseks koristama koos paari teise töömehega keldrit, kuhu keegi pole paarkümmend aastat isegi mitte kiiganud. Mehed kohtuvad mööbeldamise käigus üha suuremate ja jultunumate rottidega, lõpuks leitakse põrandas luuk ja veel üks kelder...
King joonistab karakterid mõnuga välja, aga nagu ei tee nendega eriti midagi. Ja punub meisterlikult pinevust, et lahendada see susinal laus-etteaimatava "level bossiga". Päris külgi mööda maha ei jookse, aga midagi põlist juurde ka ei anna. Kui lugeja ei juhtu just paaniliselt rotte kartma, võib-olla.