Võib oletada, et tegu on psühhedeelse postapokalüptilise küberdüstoopiaga, aga kindel milleski olla ei saa: “Girl Hero’s Mirror Says He’s Not The One” on tõeliselt anarhistlik ja raame lammutav modernkirjandus, millele sarnast esimese raksuga ei oskagi leida; natukese aja pärast meenuvad Jeff Noon, Strugatskite “Tigu nõlvakul” ja üks novell, mille pealkirja, autorit ega kogumikku, kus see millalgi 70datel ilmus, ma kahjuks ei mäleta, ent mis kirjeldas lärmakalt, kirglikult ja nauditavas mõttes segaselt 1980date Ameerikat, milles on keemiarelvana kasutatud hallutsinogeene. Võib-olla on Justina Robson romaanis “Mappa Mundi” kehtestanud reeglid ja loogika, mille alusel on toimunud memeetiliste viiruste areng ja levik siinseski loos (peategelanna elab näiteks augmenteeritud tegelikkuses, mis peaaegu kattub tegelikkusega-primm, ent selles on mõnikümmend tooni rohkem roosat värvi ning kõigis keeltes puudub sõna “vihkama”; lisaks on viirus röövinud neiult nime — ehkki randme siseküljele kirjutatud, ei püsi see tal üldiselt meeles, mistõttu ta mõtlebki endast kui “Girl Hero’st” (Kangelannast)), ent käesolevat juttu lugedes pidin neid suures ulatuses vihjete põhjal ise oletama-aimama, ja see pakkus lusti. Ootamatu, tempokas ja stiilne — ei midagi vähemat kui täispunktid!
