Käesoleva teose autor paistab pildi järgi olevat nii kena tytarlaps, et kõigepealt paar sõna temast. Justinia Robson on noor inglise autor. Õigupoolest on see raamat siin tema esimene (avaldatud) teos. Tydrik paistab olevat tõsiselt mitmekylgsete huvidega. Elatist teenib omale aeroobikainstruktorina miskisuguses spodisaalis. Ja siis kirjutab paralleelselt võrdlemisi loetavat ja ysna kompetentset kyberpunki. Raamatu peategelane, kusjuures on parajalt anti-amazoonlik gurmaanlike kalduvustega mõnus trulla ;)
Lugu ise algab järgmise sajandi teises pooles, Inglismaal, mingis eriti andekate laste internaadis, kus kohtuvad osa edasise romaani tegelaskonnast - ekstrovertne hull geenius Roy, tema õde, introvertne hull geenius Jane ja muidu äbarikuvõitu aga see eest perfektse mäluga kah-geenius Anjuli. Algus, yldiselt, on paras jahu.
Kui algus otsa saab, siis edasi läheb värk juba kymmekomd aastat hiljem, orbiidil. Roy sooritab enesetapu ja algab yleyldine paanika (mis kestab peaaegu et raamatu lõpuni).
Kuskilt siitmaalt hakkab asi ka tasapisi huvitavaks pöörama. Selgub et ettevalmistamisel on esimene omalaadne kohtuprotsess. Teemaks - tehisintellekt ja inimõiguste laiendatavus nendele. Juba internaadist tuttav Anjuli on yks väheseid tehisintellektidele spetsialiseerunud psyhholooge ja seeläbi yks põhitunnistajaid. Asjast on huvitatud veel terve rida pro ja contra äärmuslikke ryhmitusi, kes selle asemel et omavahel kakelda kõik miskipärast Anjuli elu kallale kipuvad.
Kokkuvõtteks. Teostuse poolest.. noore autori esimese romaani kohta ei paha ega ka eriliselt hea mitte. Kyll aga on sellele vanale heale tehisintellekti teemaly sympaatselt eluterve ja värske pilguga vaadatud. Selles mõttes oli see raamat minu jaoks tõsiselt meeldiv yllatus.