Teksti tegevusajaks on II maailmasõja aegne Ameerika ning kangelaseks keegi vähemtuntud Manhattani projektis osalenu. Loo alguses on minategelane üsna ummikseisus. Loomulikult saab ta aru enda ja kolleegide tegemiste vajalikkusest, aga teatavad kõhklused tal siiski on. Minategelane otsustab pisut värsket õhku hingata ning läheb külla läheduses elavale tuttavale indiaanitaadile. Vestlused indiaanlasega on selline muhe eelCastanedalik täppisteadusesse klammerdunud õhtumaa tsivilisatsiooni tögamine ning jutuajamise lõpuks pakub taat noorele teadlasele mingeid eriti vängeid seeni, mis ta äsja Mehhikost saanud on. Teadlane sööb seened sisse ja...
...avastab end maailmast, kus Ameerika on okupeerinud natslik Saksamaa ja keiserlik Jaapan. Maailm on karm: põliselanikud on Ameerikas peaaegu hävitatud ning seal elavad enamjaolt poolverelised uusasukad. Jaapani poolel väljarändajad Hiinast, Vietnamist jne., Saksa aladel aga prantsuse sakslased, itaalia sakslased, hollandi sakslased jne. Tehnika on ilgelt algeline ning elu tundub üsna võimatu olevat. Teadlasest peategelane püüab kuidagi hakkama saada... teataval määral tal see isegi õnnestub, aga...
Taas tuleb nentida, et C. M. Kornbluth on geniaalne kirjanik! Autor ei maali lugejale lõputuid õuduspilte valest ajaloovariandist... selgub, et ka sellises maailmas on inimestel mingi elu! Mingil hetkel hakkab aga teksti järjest enam sisse tulema sarkasmi, musta huumorit, künismi ja kõike muud säärast... lugu hakkab üha enam omandama sellist jabura painaja mõõdet. Tegu on ju eelkõige siiski vaid tripiga!
Kindel viis!!!