Sellelt autorilt olen lugenud vast nelja juttu - ühisnimetajaks on see, et midagi neist meelde ei jää ja lugemise ajal on kohati tõsist tegu asjast arusaamisega.
Erand pole ka käesolev pala, erinevalt mõnest teisest loost suutsin ma ta siiski lõpuni lugeda.
Loo ajakirjanikust peategelane saadetaks ääremaale n.-ö. ametialasesse pagendusse. Seal avastab ta vandenõu, mille taga seisab kohalik tähtis nina. Selle aga mismoel peategelasel selle vandenõu paljastamine õnnestus, olen ma selle ühe päevaga mis loo lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele jäi, suutnud täiesti ära unustada.
Sedaviisi siis, Kornbluthi looming pole ei värd- ega freakulme, ka ei ole siin jälgegi Andersoni sündroomist aga uinutada ja ähmastada suudab ta mind efektiivsemalt kui nimetatud tehnikate viljelejad ühtekokku.