Väga hea huumoriga kirjutatud lugu, mis tõgab kirjandusmaailma. Jutt ise on väga keerulise ülesehituse ja stiiliga (jutt koosneb õnneküpsistest leitud paberitest, mis on pikitud Kornbluthi kommentaaridega), seega võib olla teda raske lugeda. Vähemalt mul alguses oli. Esimesel lugemisel jäi see lugu mulle arusaamatuks, kuid kutsus siiski üle lugema. Minu arvamus sellest loost on tõusnud pärast iga ülelugemist, (olen seda lugenud vast oma viis-kuus korda paari viimase kuu jooksul) ning tõstnud Kornbluthi kindlalt minu lemmikkirjanike hulka. Kindel viis.