Saamisloo kohta, et (mitte vähem kuulsama teksti) "The Little Black Bag" tegevus toimub juhmis ja nihkes tulevikumaailmas ja ajurünnaku käigus sõbra Fred Pohliga sündis CMK-l idee taolist ilma veidi laiemalt ja seestpoolt vaadelda.
Jutustuses on irooniat, satiiri, groteski; ta on kohati küllaltki karm ja jõhker, ent siia mahub palju empaatiat ja soojust… Ning kirjanikule omane on ka lõpulause, mis ei tekita peapeale pööravat puänti, vaid annab asjale õige mõõtme. Muidugi saab lõpulauses keegi surma.
Tulevikus kaevatakse välja mees, kes meie ajastul sai hambaarstilt miski tuimendusdoosi, mis hibernatsiooni viis. Loomulikult on hõlbus teda elustada. Tulevik aga kuhu too maakler sattus on enam, kui veider. Miljardid Maa elanikud on kõik parajad puupead – tänapäeva kesklassi järeltulijad; ohtra sigimise produktid. Ja on üks kildkond kõrgklassi – mõnituhat andekat teadlast ja Inimest, kelle peakorter asub Põhjapoolusel ja kes sisuliselt olles juhmardite teenrid; üritavad elu siiski kuidagi käimas hoida. Mölakatest lahtisaamise katsed pole tulemusi andnud.
Maakler nõuab endale diktaatori tiitli (mille ka saab) ning kõikvõimalikud rikkused. Vastutasuks pakub plaani, kuidas mölakatest vabaneda. Üksikasjadel peatumata – neid lubatakse asustada paradiislikule Veenusele, ent kolonistid lennutatakse vaid avakosmosesse ning avatakse laevaluugid…
Maailmavalitsemise asemel tabab sama saatus lõpuks ka maaklerit. Loo pealkiri pärineb teatavast legendaarsest hiinlaste ülelugemise protseduurist – kuid neid määratud punktist rivikorras sundida läbi marssima, siis selleks ajaks, kui praegune põlvkond on seda teinud, tuleb juba järgmine ja hiinlasi ei saa kunagi üle loetud. Ei salga, et mõni teine CMK jutt on rohkem meeldinud, ent ei näe ka põhjust seda teksti alla “viie” hinnata.