“The Explorers” üheksast tekstist on umbes pooled praegu kirjaniku parimikku arvatud ja vähemalt kolm peaks olema ka ulmeajaloos nö klassikalised. “Gomez”, “The Mindworm” ja “The Altar...” on leidnud rohkesti antologiseerimist, ning on kahtlemata Kornbluthi ühed tuntumad jutud. Hindan neid minagi kõrgema hindega.
Üldiselt on kogumik väga mitmekesine ja annab CMK ‘st võrdlemisi hea ülevaate. Tähendab, et siin on esindet lihtsama jutustuslaaduga, esimest lausest haakivad hitid nagu “Gomez”, “That Share of Glory” ja “Thirteen O’Clock”; on hägusemas võtmes teostatud asju, mis väga kergelt ei taha avaneda (ja seegi oli üks CMK tunnuseid) nagu “The Altar...” ja “The Goodly Creatures”. On kõige stiilipuhtamat sf’i; on fantasy’t (“The Thirteen...”) ja on isegi - õudust “The Mindworm”... osalt ka “Friend to Man”. Muidugi ei saa neile tekstidele aga ühte zhanrisilti liiga tugevalt külge kleepida. Kornbluth mängib, zhonglöörib elegantselt piirimaadel ja teeb nõtkeid, ent vapustavaid eksperimente fantasy’s teadusega ning sf’is õudusega.
Panen kogumikule siiski “nelja”, sest mõned tekstid tahtsid avanemiseks ikkagi liigselt palju vaeva ja ma pole veendunud, et selline segane jutustamistiil siin midagi olulist andis. “The Goodly...” ja “With These Hands” olid aga ka lihtsalt igavad jutud - mitte tühjad ega mõttetud - aga lihtsalt igavad. Siiski on “neljal” kõik plussid taga.
Kornbluthil on minule psühhoteraapiline mõju. Lugedes neid poolesajandivanuseid jutte taastab ta minus usu ja veendumuse ulme lühivormi vägevusse, mis näiteks “Asimov’si” lugedes pahatihti kipub kaduma.