Tuleb tunnustada loo lõpplahendust, ent selleni jõudmine oli küllalt vaevaline. Ja seda hoolimata loo lühidusest. Peategelane on selline energeiavampiir, kes imab oma ohvrid tühjaks mitte verest, vaid emotsioonidest (ja koos sellega ka elusädemest). Tüüp on võimeline kuulma inimeste mõtteid ja suurima "kalorihulga" ning naudingu saab ta siis, kui sätib oma rünnaku sellisele ajale, kui õnnetu ohvri kired tugevalt möllavad. Miks ja kuidas mehest energiavampiir sai, jääb arusaamatuks. Lugu ei sisalda sügavaid sõnumeid või inimkonna olulistele probleemidele suunatud mõttekäike, mida Kornbluthi puhul on nimetatud. Lihtsalt selline puändile baseeruv õudusjutt.