Peategelane usub kaljukindlalt progressi ja teeb loomulikult kõik selle läbi. Tema abikaasa on muidu igati veetlev ja tore ning peab teda ennast ka veetlevaks ja toerdaks, aga veidrik. Nimelt ei usu tibi progressi kohe üldse mitte, kogub antiikesemeid (paberil raamatuid, fui) ja teeb koguni ise süüa. Pärast hulka tülisid ja kirglikke leppimisi läheb meespool instituuti ja kurdab oma häda ning tuleb välja, et nende paaripanek oli olnud ekslik nagu veel 231 juhtu sel päeval. Saab isegi sertifikaadi, mis seda kinnitab ja lubab abielu tühistada.
Läheb siis koju, räägib asjast naisele, aga esialgu jäävad nad siiski kokku. Õpivad koguni tülitekitavaid teemasid vältima. Ühel päeval siiski lähevad uuesti tülli, naine viskab talle sertifikaadi ja käseb see viia, kuhu vaja. Mees läheb välja, istub natuke pargis, mõtleb asja üle järele ja veendub lõplikult, et arvutusviga või mtte, tema tahab just seda tibi.
Eelnev detailne sisukokkuvõte on vajalik mõistmaks, et miks see lugu mulle meeldis. Nimelt ei toimu järgnevalt midagi traagilist. Ta ei leia kodust naist, kes on ennast üles poonud. Naine ei ole ka ära sõitnud, et mees saaks ülejäänud elu veeta teda otsides. Lihtsalt lebab pooleldi pakitud koti kõrval voodis ja vahib lakke. Mees tõmbab paberi puruks, nad lepivad ära ja kui surnud ei ole, elavad õnnelikult tänase päevani.
Mulle tundub, et suures literatuursuses oleme jõudnud sinnamaani, et iga vähegi pretensioonikas jutt peaks sisaldama mõnd vaese mehe antiiktragöödia stiilis õnnetust. Vahel on aga tore (ja üldisel foonil kõrval värskendavgi), kui sellisel lool on lihtsalt happy end.