Aru ma ei saa, miks Raamatukuller (www.raamatukuller.ee)seda haledat yritust õudusromaaniks tituleerib. Mingit oletatavat põhjust lugedes selleks kyll leida ei suutnud. See raamat lihtsalt ei ole õudne. Või on Raamatukulleri asjapulkadel närvid tõesti nii läbi, et kui peategelasel silmad korraks hiilgama hakkavad, siis on kohe hästi hirmus olla. Jõudu. Loodan, et nad Mootorratturhiiri Marsilt ei vaata, saavad kohapeal infarkti.Täpsem tituleering selle raamatu tarbeks oleks pigem: nõmeromaan. Suhteliselt tobeda olemisega primitiivne jutuke, mida esimest korda saab diagonaalis sirvida ja teist korda jääb kätte võtmata. Miks ta äratõlkimisega vaeva nähti - aru ma ei saa. Tundub, et sellepärast, et hamburgerisööjatest ja telekanarkaritest ajupehmikute maal olid raamatul head myyginumbrid. Tõsi, mingit erilist mõtlemisvõimet see raamat ei eelda, vähesest lugemisoskusest täiesti piisab. Värvilisi pilte oleks ka juurde vaja, et elamus oleks täielik ja fantaasiat pingutama ei peaks. Tore, kui aegajalt antakse põhjust millegi kohta halvasti öelda - mõjub tegelikult väga toonusttõstvalt. Mingi rõõmu pean ma ju sellest raamatust saama.