(romaan aastast 1992)
eesti keeles: «Lumevaring»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)
Natuke peaksin selle raamatu kallal siiski norima. Minu jaoks oli natuke imelik on selles teoses osade sõnade kasutus. Nii mõnegi sõna kasutus/tähendus on raamatu väljaandmise ajast muutunud. Samuti oli väga informatiivne ja sisuga tihedalt seotud need pikad arutlused usu tagapõhjast ja selle tekkest, kuid ülejäänud teosega ei sobinud kohe kuidagi kokku.
Sellegi poolest väga hea raamat ja kindlasti kohustuslik lugemisvara cyber-pungi austajatele.
Üks osa kirjeldab lähituleviku maailma. Näiteks kohe sissejuhatuseks on 30 lk kirjeldust pitsaveost. Või peatükk, mis kirjeldab USA riigiaparaadi tööd, või peategelase mootorrattaostu. On küll kole pikad loo edasiliikumist aeglustavadpeatükid, aga samas tunned kohe, et kirjanik on omaloodud maailma paberilelaotamist tõsiselt nautinud.
Teine osa koosneb actionist, kiired tagaajamised ulmesõidukitega, plahvatused, hirmkarmide relvadega duellid veidrates tegevuspaikades.
Õnneks ei ole tagaajamised tagaajamiste endi pärast. Kogu möll käib selleks, et päästa maailm uue salapärase viiruse käest, mis saab jagu nii arvutitest, häkkeritest kui lihtinimestest. Mõistatuse lahtiharutamise käigus jõuab peategelane muistse Babülooniani ja avastab üllatavad seosed religiooni, IT ja tervise vahel. See osa raamatust meenutab Polanski Üheksandat väravat või Eco Roosi nime.
Tegelt saaks sellest raamatust vähese vaevaga kolm bestsellerit. Ülalnimetatud kolm peatüki tüüpi vahelduvad kenasti üksteise järel. Loed lihtsalt peatükid kolmeks ja lööd eraldi kaante vahele. See lahendaks ka nende probleemid, kellele 600 lk tervik kohati venima hakkas.
Neile, keda sõna küberpunk peletab, Stephensoni arvutivärk ja virtuaalreaalsus ei ole mingi hägune segapudru, vaid lihtne suht-koht selge ja usutav ka kahendsüsteemis mitte mõtlevale inimesele.
Ohh, ja need tegelased, kellest pea ükski ei ole selgelt positiivne või negatiivne — onu Enzo, ameerika president või ühe peategelase riigiteenistujast ema :-)
Kaua ma ikka kiita jaksan, lugege ise. Kindel viis.
Kohati kippus küll peale tunne, et Babüloonia ajaloo ja mütoloogia tutvustamisega minnakse pisut liiale, aga enne, kui see tunne jõudis valdavaks muutuda, lõigati jälle mõõgaga paar tegekast tükkideks ja kõik loksus kenasti paika.
Kirjutada autor igatahes oskab. Teksti vürtsitavad ohtrad tabavad võrdlused (deliveraatorid teavad pizzast sama palju kui beduiin liivast, kuul põrkab kuulikindlalt ülikonnalt tagasi nagu käblik verandaukselt jne). Nagu järelsõnast selgub, on Stephenson ka üksjagu programmeerimisega tegelnud, tänu millele ei ole kogu seda küberruumi-asjandust piinavalt valus lugeda nagu mõne teise autori puhul.Minusugustel lugejatel, kelle esimeseks kokkupuuteks küberpungiga oli William Gibsoni "Neuromanceri" eestikeelne tõlge, on küll vaja teatud eneseületamist, et osta raamatupoest raamat, mille tagakaanel esineb sõna "küberpunk", aga antud juhul tasus risk ära.
Nii põnevalt oli sisse põimitud Piibi-eelse ajastu religioonikirjeldused, et võta kasvõi kätte ja hakka seda lisaks uurima!
Kindlasti oleks raamatule hästi mõjunud, kui seda Maailma päästmist oleks vähem olnud.
Üks parimaid küberpunki teoseid, mida olen lugenud. Kindlasti annab see silmad ette Gibsoni loomingule. Vahest ainukesena peaksin ma võrdväärseks "Snow Crash"-iga Gibsoni juttu "Burning Chrome".
Erinevalt "Cryptonomicon"-ist algab see raamat ühe kõva pauguga ja läheb nii välja kuni lõpuni. Lugejale ei jäeta ühtegi hingetõmbe pausi, ning kohati võtab tempo lausa silme eest kirjuks. Siiski on seda nauditav lugeda. Soovitan!
Huvitav, kas Eco käib ka tõsistele kabalistidele närvidele? :P Sumeriasjandusest ei jaga Stephenson igatahes muhvigi. Esimese pool lehte tundus teooria huvitav, siis kiskus aga yrgplämaks. Reformaator Enlil ja sumeri alfabeet, my ass. Ma saan aru, et iga kitsa valdkonna petsjalist kobiseb, kui mingi termin valesti kirjutatakse, kuid vaene Mesopotaamia (sumerid-babyloonlased-assyyrlased) jääb millegipärast kõigile pidevalt jalgu. Ja kui relvade või rulade puhul näevad kirjanikud enamasti detailidega vaeva, siis nii obskuursete teemade puhul piisab 1930ndatel väljaantud lasteraamatust. Urr. :)
Ma saan aru, et Stephensonile ei meeldi Yhendriikide valitsus. Aga see on tema isiklik probleem. Who cares? Ja paraku on mul ka sedavõrd vilets huumorimeel, et peategelase nimetamine Protagonistiks on minu jaoks umbes sama kui kutsuda teda Öäkiks - taolise võluva stiilivõttega omandab tekst sujuvalt paskvilli lõhna. Ning sellest tahtlikult mööda lugeda on võimalik, kuid raske.
Muidu on Stephensonil ideid kyll, fabuleerida ta täitsa oskab ja tulemus pole yldse paha. Aga mitte briljantne. Ei vapusta. (Ehk peaks kunagi inglises lugema, äkki aitab? Naah...)
P.S. Vaatasin jutu yle ja tõesti, Plato-sarnased toimetamisvead häirisid kah lugemist. Asherah:Asherahit saab ju käänata ainult inimene, kes inglise keelest suuremat ei tea - vähemalt mitte seda, et sõnalõpuline h ei hääldu. Seevõrra on inglise tekst muidugi sujuvam. Eks kunagi sirvin yle, ehk arvamus ikkagi paraneb.
P.P.S. Takkajärgi mõeldes leidsin vist yhe asja, mis mind Stephensoni juures segab. Minu jaoks eristub kyberpunk muust (ulme)kirjandusest eelkõige selles kirjeldatava attitude`i poolest, ses mõttes on erisus psyhholoogiline. Lew Bergi moodi ringi tatsamine, imepyssidest täristamine ja "mutisitt!" karjumine võiks ju ka kyberpunk olla, aga ei ole. Psyhholoogilisest sygavusest jääb puudu. Siin samuti. Kui Gibson - eriti "Pattern Recognition"-is - on harukordselt sygav isegi tavakirjanduse parimatega võrreldes, hoolimata tehniliste vidinate olemasolust või puudumisest, siis Stephensoni karakterid on lapikud kut lestakala. No ei ole neis sees midagi, rebid tapeedi katki ja tuleb liimine täissoditud tellissein vastu. Ilmselt selles asi ongi. Maitse-eelistus muidugi.
P.P.P.S. Miks ma kogu aeg "Stephenson"-i asemel "Gaiman" kirjutan, nii et tykk aega hiljem parandama pean? Mingi freudism vist. :P
Ilmselt üks põhjustest, miks ma Stephensoni üllitist eelpoolkõnelejatega võrreldes madalamalt hindan, on asjaolu, et ma ei ole just kõige suurem küberpungi sõber. Samas on selleski þanris esinenud mulle meeldinud tekste, mistõttu loen jõudumööda küberpunki edasi.
"Lumevaringu" puhul häiris mind tõsiselt see, kuivõrd naeruväärseks päris paljud asjad olid tehtud (no näiteks see Ameerika Ühendriikide ja selle salateenistuse teema, see sumerite sissetoomine oli ka nii ilmselgelt pseudoteaduslik). Ka jättis suhteliselt ebaloomuliku või veidra mulje mõningate tegelaste käitumine erinevates situatsioonides (selle rulahundi mõttekäigud ja teod olid vahel päris "huvitavad"). Mõistagi on see suure tõenäosusega taotluslik, aga kuna mind jätsid autori miskid isiklikud arveteõiendamised suhteliselt ükskõikseks, siis jäi asi vahepeal väga igavaks. Eriti närb oligi raamatu keskmine osa, kus ma isegi kaalusin teose pooleli jätmist. Õnneks või kahjuks ma seda tavaliselt siiski ei tee ja lõpuosa oli tõesti kuidagi loetavam. Ja olgem ausad, Stephensonil oli ka mitmeid päris vaimukaid leide ja mõttearendusi. Kuna neist on juba eespool pikalt-laialt räägitud, ei hakka neid üle kordama.
Kokkuvõttes siiski hindeks selline nõrk keskmine ja on küllaltki tõenäoline, et seda raamatut ma uuesti üle enam lugeda ei viitsi.
Koomiksi ehk graphic novel’i stilistika on selles raamatus tugevalt äratuntav. Koomiksi jaoks on vajalikud väga võimsad, originaalse visuaalsuse ja väliste tunnustega tegelased ja neid siin jagub, alustades Ravenist. Koomiksi võttestikust on ilmselt tingitud ka teatav filmilikkus, mille kohta ei oskagi öelda, on see mõeldud paroodiana või mitte. Või kuidas suhtuda üldse näiteks manifesteerivasse poliitilisesse korrektsusesse, et peategelasteks on neeger ja tütarlaps? Tõsi, väga imelik neeger ja üsna ebatavaline tüdruk.
Ilmselt on raamatu suurimateks plussideks ikkagi see sumeriasjadnus, metaversum, maffia ja USA föderaalvalitsus. Tõtt-öelda ei saa ma hästi aru eelarvustaja köbisemisest, et Sumeri-temaatika pole akadeemiliselt pädev jms. Võib-olla ei juhtutud tähele panema, et tegu on ilukirjandusega. Stephenson tõlgendas ja kasutas Sumeri ainest nii, nagu tal vaja oli ja nagu ta ise tahtis. Pealegi on tegu pungiga, stiiliga, millele mõningane vabadus, hoolimatus ja pöörasus autentse ainega ümberkäimisel on võrdlemisi omane.Satiir USA valitsuse aadressil on üks raamatu parimaid kohta ja see pole autori isiklik probleem, vaid kogu vaba maailma probleem. Selline skisoidne friiklus on kujunendu tõhusa riigi tunnuseks. Metavresumist ainult niipalju, et Lukjanenko on ilmselt ma Deeptowni Stephensoni pealt maha viksinud...
Maffia ja pizza delivery... Geniaalne. Muide, paaris kohas on otsesed viited “Ristiisale”. Ja autor sõnum on üsna selge: maffiast on tegelikult rohkem kasu kui riigist.
“Snow Crash” on kindlasti “viit” väärt. Terav ja päevakajaline raamat. Oleks võinud pikem olla aga sellest veast sai Stephenson vist isegi aru ja järgnevad asjad ongi tal juba härjalt paksemad.
Romaani süzhee on lihtne, kellelgi on midagi kahtlast plaanis ja romaani peategelaste eesmärgiks on välja selgitada plaani taga seisev isik (organisatsioon) ning plaan nurjata. Keskmisest huvitavam on plaani realiseerimise skeem ja selle võimalikuks tegev "teooria" - aga sündmustest ette rutates - plaani taga seismas leiame jällegi sisuliselt vana hea hullu teadlase.
Romaan on põhiolemuselt karikatuurne. Seda nii tegelaste (romaani kolm keskset tegelast (Hiro, (15-aastane!) YT, Raven) on sisuliselt üleloomulike võimete ja kõikvõimalike gadgetitega varustatud superkangelased) kui ka lugeja silme ette manatud ühiskonnakorralduse osas (see ei ole eriti tõsiseltvõetav - parasiitidest koosnev ühiskond? - aga ma ei usu eriti, et autorgi seda surmtõsiselt mõelnud on). Jääb mulje, et tegevus toimub meie kaasajal (ca 30-nene Hiro oli sündinud 70ndate alguses) ja ulmekirjanikele omaselt ilmestab teksti esiteks laiemas plaanis jõhkralt ülehinnatud tehniline progress (no ei ole neid romaanis kirjeldatud imevidinaid ei praegu ega ka lähiajal tulemas) ja teisalt anakronismid - virtuaalne raamatukoguhoidja, kellele on arusaamatud riistvara ja tarkvara mõisted, videomaki kasutusjuhendiga seotud nali, viide Bart Simpsoni kujutisega t-särkidele.
Antud hinde taga on kaks asjaolu, esiteks pinnapealsed ja minimaalselt intrigeerivad tegelaskujud ja teiseks ebaühtlane süzhee stiilis tera actionit, tera targutusi.
Pakun, et romaan on hingelähedane inimestele, kes kasutavad usinalt kõikvõimalikke interneti kommunikatsiooniteenuseid ja omavad märkimisväärset praktikat arvutimängude alal. Kahjuks ei tule ka huvi koomiksite ja animatsioonide vastu, sest iseäranis viimase romaniseeringut see raamat suuresti meenutabki.
P.S. Raamatu tõlkijaks on inimene, keda peetakse antud ala meistriks Eestis, seda enam hämmastab sõnaleid "pask" väljendi "shit" vastena ning mõistete "boifrend" ja "girlfriend" paralleelne esinemine (peaaegu et ühel ja samal leheküljel).
Tuleb lapsepõlv meelde. Seiklusjutte maalt ja merelt.
Jules Verne, Nahksukk ...
Tibake Chandlerit kah.
Ma lugesin Da Vinci koodi kah siit, siis vaatasin aastarve ja sain aru, et mitte Stephenson ei ole Dan Browni lugenud, vaid vastupidi.
Kas ta siis mõtles ise välja selle, et tuleb sisse panna pikk ja segane teooria antiigist ja alusmüütidest?
Ah’ükskõik.
Siit ja sealt miskit lihtsat ja ilusat veel...
Kui nüüd bitid, kahendsüsteem ja virtuaalia lisada – ongi küberpunk valmis?
Maitsev oli, mina ei lasknud ennast häirida Platodest ja mittehäälduvatest haadest. On nigu on.
Ja vajadust, minna Fenimore Cooperile pidama loengut irokeeside ja mohikaanlaste etnograafiast, ei ole mul kunagi olnud.
Einoh, miks ta maitsev ei peaks olema, kõik söödavad asjad ju, mis kokku pandud.
Tervik on enamat kui üksikosade summa.