Ma ei tea, kas ma lõpetasin selle teose lugemise neljandat või viiendat korda... aga päris mitmes oli see kindlasti. Selles, et Stephenson hästi kirjutada oskab, pole ilmselt tarvis kedagi veenda, kuid "Zodiacis" on see kombineeritud hard boiled-trilleri haaravuse ja peamiselt ulmikuna tuntud autorilt mõnevõrra ootamatu temaatikaga. Sangamon Taylori saaga on niivõrd kütkestav, et on pannud ka ennast mõningaid direct action-tüüpi ettevõtmisi ellu viima (muidugi mitte midagi nii grandioosset nagu mürgitehase veealuse toru kinnitoppimine või keemiakorporatsiooni maine hävitamine, millistega Sangamon tegeleb iga päev). Ulmega seob teost aga sama nõrk side kui Stephensoni massiivtellist "Cryptonomiconi" – selles mõttes, et põhimõtteliselt on kõik kirjeldatav enam-vähem võimalik. Tänaseks päevaks on geneetiliselt valmis modifitseeritud küllap palju kummalisemaid asju kui polüklooritud bifenüüle õgivad ja soola sittuvad bakterid... või vastupidi.
Ainus, mis meele kurvaks tegi, on tõik, et hevikad on suutnud Stephensonile küll väga halva mulje jätta. Eesti karvik võib palju juua ja vahel huligaanitseda, aga Bostoni Pöyzen Böyzeni fännide moel uimastite pruulimine, reostamine ja revolvrikõmmutamine on talle võõrad. Nojah, võib-olla just sellepärast polegi temast huvitavaid raamatuid kirjutatud.
