Novell räägib vanast ja vigasest templivalvurist, kellel on ettenägemise võime. Aga enam ei vaja tema annet mitte keegi. Kord komberdab templisse vigastatud tiibadega nooruk. Vana hoolitseb ja ravib noort nii, et too saab jälle lennata. Rass kuhu nad kuuluvad, lahkus äsja koduplaneedilt- tähtede kutse on ainus millel on väärtust. Vana püüab masendunud noorukile eluvaimu sisse puhuda väites, et peale nende kahe on veel inimesi, kes jäänud koju. Nooruk lendabki skeptiliselt neid otsima. Lõppu ei räägi, aga see on nukker kuid samas lootustandev. Vonda McIntyre on suur tegelaste tunnete ja vastuolude vahendaja ning nood jõuavad lugejani vahetult, südamesseminevalt. Ka see lugu on üks selliseid. Hea niisugune, kandideeris nii Nebula kui ka Hugo auhinnale.