Jutt erilise väljaõppega naisest, kes oma kolme madu igasuguste haiguste ravitsemiseks kasutab. "Of Mist, and Grass, and Sand" üht sellist ravimisprotsessi kirjeldabki. Detaile on palju ning loomigi näib kirjanik tundvat, kuid aus olles midagi huvitavat sellest välja küll ei tulnud (sealjuures ei maksa arvata, et mul fauna-kirjandusega pahad suhted oleksid -- vastupidi, näiteks Seton-Thompsoni loomalugusid lugesin poisipõlves suure innuga). Ühtlasi jäi kripeldama, kuivõrd õigustatud oli antud jutu kaasamine SF-kogumikku ning autori asetamine kõrvuti Ballardi, Sheckley, Clarke`i ja Dickiga. Lohutuseks niipalju, et kellele meeldis "Rohtmaa", seda peaks ka "Of Mist..." köitma.
Samas pean siiski tunnistama, et kuna paljud otsad jäid jutus lahtiseks, siis võin ma hindega liiga teha -- paraku aga selline mulje mulle hetkel jäi. Üritan hiljem värskemat pilku kasutada.
