Järelsõnas romaanile kirjeldab McIntyre, kuidas tekkis teose idee. Näkineide ja merekoletisi kirjeldanud meremehed olid küll harimatud, kuid elukogenud ja mitte rumalad. Miks me siis nüüd mõtleme, et merekoletisi pole kunagi olnud?
Romaani tegevus toimub 1693. aastal. Noor jesuiit Yves de la Croix on saanud Louis XIV-lt enda käsutusse laeva, et kinni püüda ja Versailles`sse toimetada merekoletised. Ta saabki ülesandega hakkama ning kahesabaline naissoost merekoletis, kel sireeni laulud, ongi teoses kesksel kohal. Ainsana mõistab merekoletist eriti musikaalne Marie-Josephe de la Croix, jesuiitõpetlase kahekümneaastane õde. Marie-Josephe`i vaimuomadused on erakordsed: ta on ületamatu helilooja ja kunstnik, kes mõistab tipptasemel ka loodusteadusi ja matemaatikat (lahendab Newtoni võrrandeid planeetide liikumisest!). Peakangelanna ülivõrdelisus on selle hea romaani esimene nõrkus.
McIntyre on peatükkide kaupa kujutanud õukonnaelu: Päikesekuninga ärkamistseremooniat, hommikumissat, kuninglikku jahti, balli, pidusööke, daamide riietumisprotseduure jne. Kuigi olen ajalooliste romaanide austaja, tundsin neid peatükke lugedes igavust (nagu ka "Kümme aastat hiljem" puhul). Ei meeldi mulle õukonnaelu üksikasjad. Usun, et see on teose teiseks nõrkuseks ja nii mõnigi ajalukku leigelt suhtuv lugeja võib raamatu pooleli jätta.
Üllataval kombel on romaani kuuluvuse määramine raske ja see on teose tugevus. Kaanel ilutseb LeGuini lause:"Kõigi aegade kauneim alternatiivlugu" ja enamik kriitikuid romaani sellisena ka näevad. Aga... alternatiivajalugu kirjeldab ju Maad, kui mingi sündmus oleks toimunud teisiti. Mitte aga Maad, kus elaksid näkineiud, lohed või ükssarvikud. Raamatu keskel hakkasingi seda pidama paralleelmaailma looks. Lõpupeatükid andsid täiesti uue lähenemisviisi: tegemist on salaajalooga ja meie ajaloost on teadlikult kõrvaldatud kõik kirjapandud viited merekoletistest. Ka peale läbilugemist jäävad elujõuliseks kõik need kolm võimalust. Mõjule pääsevad kirjaniku tugevad küljed: kirjeldatud on suuri kirgi ja sügavat armastust. Mulle meeldis kirjaniku "Dreamsnake" rohkem, sest seal igavaid peatükke polnud. Aga ka see romaan on kirjanikul hästi õnnestunud. Hindeks 5-.
