Kõigepealt oli "Bespokoistvo", mis Strugatskitele eriti ei meeldinud ja nad otsustasid "Poldeni" maailma sealt välja rookida ja kirjutada uue asja. "Les" ja "Upravlenija" (eriti viimane) levisid peamiselt samizdatis ja käsikirjaliselt ning ühiste kaante all ilmusid esmakordselt alles 1988. Eestikeelse "Upravlenije" ilmumine oli kahtlemata üleliiduline vägitükk. Aga romaani kaks liini moodustavad siiski ühe terviku, eraldi lugedes nad oma eesmärki päriselt ei saavuta.
Kui hakkasin originaali lugema, mõtlesin algul "Upravlenije" vahele jätta, üsna hiljuti loetud teine. Selgus aga, et vene keeles mõjub selle romaani nö kafkalikum ja sürrim osa palju mõistetavamalt ning väga värskelt. Liinid täiendavad üksteist, arendavad vastakuti ideid edasi ja kannavad teose põhiprobleeme. Paljud peavad "Tigu" vendade parimaks asjaks, ehk õigustatultki. Niisiis, on "Upravlenije"`s mainitud kadunud Kandid seiklemas metsas. Ta üritab sealt välja rabelda, pöörduda tagasi biojaama, samas lahendada ka metsa saladused.
Mõlema liini kangelasi ühendab soov kuskilt välja murda, jõuda kuhugi. Mõlemad keerlevad nagu orav rattas, kogevad oma ümbritsevast palju uut, asetuvad lõpuks oma taustsüsteemis uude kvaliteeti, kuid kõige paremal juhul jäävad nad siiski rohkem läbitunnetatud keskkonnas selles opereerija, mitte selle muutja tasemele. Kandid surmab skalpelliga bioroboteid (teades oma võitlus mõttetusest) ja Würtz (Perec) üritab bürokraatliku süsteemi "seestpoolt reformida". Mõlema saaga on ette määratud nurjumisele, sest neid ümbritsev süsteem hävitab iseennast.
"Metsa" peatükid kulgevad hoogsa tegevuse ning seikluste saatel, meenutasid mulle mõneti Stvensoni "Musta noolt". Pakutav lahendus on üsnagi keeruline ja jälle võib sellest mitut moodi arusaada. Ka kogu "Tigu" võib lugeda mitut moodi, näha selles mitmeid erinevaid teemasid sõltuvalt ajastust. Võib mõista ka neid, kellele "Uprv.-e" sugugi ei meeldi, sest mõnes mõttes on tegemist väljakutsega lugejale ja üsnagi ebakonventsionaalse sfi-fi`ga. Kokku aga alla "viie" ei saa kuidagi anda!
Kui hakkasin originaali lugema, mõtlesin algul "Upravlenije" vahele jätta, üsna hiljuti loetud teine. Selgus aga, et vene keeles mõjub selle romaani nö kafkalikum ja sürrim osa palju mõistetavamalt ning väga värskelt. Liinid täiendavad üksteist, arendavad vastakuti ideid edasi ja kannavad teose põhiprobleeme. Paljud peavad "Tigu" vendade parimaks asjaks, ehk õigustatultki. Niisiis, on "Upravlenije"`s mainitud kadunud Kandid seiklemas metsas. Ta üritab sealt välja rabelda, pöörduda tagasi biojaama, samas lahendada ka metsa saladused.
Mõlema liini kangelasi ühendab soov kuskilt välja murda, jõuda kuhugi. Mõlemad keerlevad nagu orav rattas, kogevad oma ümbritsevast palju uut, asetuvad lõpuks oma taustsüsteemis uude kvaliteeti, kuid kõige paremal juhul jäävad nad siiski rohkem läbitunnetatud keskkonnas selles opereerija, mitte selle muutja tasemele. Kandid surmab skalpelliga bioroboteid (teades oma võitlus mõttetusest) ja Würtz (Perec) üritab bürokraatliku süsteemi "seestpoolt reformida". Mõlema saaga on ette määratud nurjumisele, sest neid ümbritsev süsteem hävitab iseennast.
"Metsa" peatükid kulgevad hoogsa tegevuse ning seikluste saatel, meenutasid mulle mõneti Stvensoni "Musta noolt". Pakutav lahendus on üsnagi keeruline ja jälle võib sellest mitut moodi arusaada. Ka kogu "Tigu" võib lugeda mitut moodi, näha selles mitmeid erinevaid teemasid sõltuvalt ajastust. Võib mõista ka neid, kellele "Uprv.-e" sugugi ei meeldi, sest mõnes mõttes on tegemist väljakutsega lugejale ja üsnagi ebakonventsionaalse sfi-fi`ga. Kokku aga alla "viie" ei saa kuidagi anda!