(romaan aastast 1952)
eesti keeles: «Asum ja Impeerium»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989 (Mirabilia)
Siin raamatus on juba tegelaskujud... ja mõned on neist isegi huvitavad. Mitte ainult kindral, mitte ainult Muul, vaid ka mässuline Asumi ametnik. Kõik nad on hästi välja joonistatud tegelaskujud. Lugu ei ole enam puhas matemaatika, vaidinimlik lugu yhest plaanist ja selle saatusest.
Kusjuures... selle loo lõpus tekib tunne, et asi on nyyd lõpetatud. See koht on minu jaoks Asumi sarja loogiline ots. Mis tuleb hiljem, on juba muu lugu, kuigi mitte sugugi paha. Aga Asum leab oma lõpu Muula käe läbi ja ta ei synni enam kunagi.
Muula lugu mulle ei meeldinud, sest see üksikisiku mõju ületähtsustamine oli kogu eelneva stooriga kokkusobimatu. Annan endale aru, et selles idee peituski, kuid miskipärast oli see siiski ebausutav...
Romaani esimene pool meeldis mulle palju rohkem, sest Kindrali kaotamine oli Seldoni plaaniga igati kooskõlas ja kogu stoori lugejale korralikult ära põhjendatud.
Kokkuvõttes otsustasin hindeks panna ikkagi "viie", sest raamat tervikuna, eriti teise osa lootusetult dramaatiline lõpp, on väga meeldejääv ning lausa kutsub sarja edasi lugema.
Siiski juhtub sel segaduste ajastul, et korraga on võimul tugev imperaator ja esile kerkib võimekas kindral, kes tahab pidada vallutussõdu. Tükk aega näibki, et Asumil ei ole tuhandeid kordi võimsama vastase vastu mingeid võimalusi, kuni “nähtamatu käsi” Asumi jaoks soodsalt asjad paika paneb. Asumi-lugudest üks mu lemmikuid.
Raamatu teises pooles laseb Seldon oma armsale Asumile ja Seldoni plaanile kallale esimese tõelise vastase. Ühiskonna ajaloo ette-ennustamise teadus arvestab paratamatult mingite konstantidega, nagu näiteks, et inimesed jäävad inimesteks või et ei avastata/leiutata midagi seni mõeldamatukspeetut. Nüüd aga hakkab kusagilt provintsist oma vallutuskäiguga peale müstiline Muul, kelle kohta sosistatakse, et ta on mutant. Muula impeerium laieneb hirmsa kiirusega ja enne kui Asumi stagneerunud valitsejad arugi saavad, on Muul nende taevas. Samal ajal ilmutab ennast eelsalvestatud Hari Seldon, et soovida Asumile õnne järjekordse kriisi ületamise puhul, kuid Muula kohta ei räägi ta sõnagi.
Asum langeb, riburada pidi varisevad ka kõik Asumi vasallid, keskuse vastu mässu plaaninud sõltumatute kaupmeeste kolooniad ja isegi sellised sektorid, kuhu Asum jõudnud polnudki. Tundub, et miski ei peata Muula.
Loo peategelased on mässajatega väheke seotud suhteliselt juhuslik noorpaar, kes satuvad oma pulmareisil ära päästma äbariku, kes väidab ennast olnud Muula õukonnanarri. Muula mehed asuvad neid jälitama, kuid häving jääb peategelastest alati sammu võrra maha. Seltskonnas on ka Asumi esimene psühhoajaloolane Ebling Mis, kes pakub välja, et mentaalsete ülivõimetega Muula ainaks peatajaks saab olla vaid müütiline Teine Asum, kuhu Seldon omal ajal koondas püsühhoajaloolased. Paraku ei aima keegi, kus Teine Asum olla võiks.
Vaatamata sellele, et Muula-lugu on senistest Asumi-lugudest päris teistsugune, on see siiski hea. Eriti esimest korda lugedes on saladusi viimaste lehekülgedeni ja põnevust ning pinget päris viimaste ridadeni. Meeldejääv on ka galaktikakeskuse Trantori langus - paarsada aastat tagasi oli see linnasuurune planeet, mille pind oli sada protsenti metalliga kaetud, nüüd aga tegutsevad varemete vahel põllumehed, kes müüvad külalistele vanarauda.
Kahjuks torkab just Muula-loo juures silma, et Asimov vist ise ei suuda ka hoomata, kui suureks ta oma galaktikaimpeeriumi on teinud. Ta räägib paarikümnest miljonist tähest ja siis, et Muul suudab kümne aastaga sellest umbes kolmandiku enda võimu alla ühendada. Kusjuures on ju aimata, et Muul peab päris paljudele meist kasvõi hetkeks ka ise nägu näitama. Või et otsib ise ja koos mõne lähema abilisega umbes viis aastat Teist Asumit ja siis tunnistab, et no ei ole kusagil. Kakskümmend miljonit tähte!