Asimovi peeti (ja võib-olla peetakse ka veel praegu) suurkujuks ulmekirjanduses. Käesoleva kogumiku põhjal on raske seda arvamust kinnitada, kahjuks ka ümber lükata. Säravaid tekste on vähe, võib-olla üks/kaks, häid natuke rohkem, kuid samas tõeliselt halbu piisavalt, et üldmuljet ära rikkuda. Enamus Asimovi humoreske ning tellimustöid ("My Son, the Phycisist!", "What Is This Thing Called Love") on üsna haledalt välja kukkunud. Asimovi peetakse küll suureks puändi-meistriks, kuid selle kogumiku puhul jääb hoopis vastupidine mulje. Igast kümnest vindist õnnestub tal ainult üks korralikult peale keerata ning see pole just mingi eriline tulemus. Ka tema paremad jutud selles kogumikus pole tegelikult just kõige paremad, pigem keskpärased. "Nightfall", "Hostess", "The C-Chute" on ju kõik kenasti kirjutatud, mõttega ja puha, kuid ometi jätavad need üsna skemaatilise mulje. Justkui poleks autor hingega asja juures olnud. Sellepärast ka ainult kolm