Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920-6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

I, Robot

(kogumik aastast 1950)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Isaac Asimovit on nimetatud muuhulgas ka "inimkonna lasteaiakasvatajaks". Näiteks Raul Sulbi on märkinud, et seda nimetust saab tõlgendada kahes tähenduses – Asimov kui mõistuse ja loogika õpetaja, kuid ka Asimovi enda lootus kellegi suurema ja täiuslikuma õpetaja järele.

Siinse raamatu lugudes on võimalik vaadata mõlemat aspekti eraldi, kuid ka seda, kuidas esimene neist raamatu lõpus pea märkamatult teisele teed annab. Nõnda on nendes robotilugudes üheskoos nii kavalad mõistatused kui ka suurem arutlus inimese ja roboti suhtest – teema, mis on vahepealsete aastakümnetega isegi olulisemaks muutunud.

Kõigi lugude ühine teema saab alguse mõtlevate robotite leiutamisega. Algselt pole need palju enamat mänguasjadest, kuid juba esimese loo ("Robbie") kirjeldus väikese tüdruku kiindumusest oma robotsõbra vastu võib tulla ette tuttav tänapäevastele vanematele, kelle laps tahab mängida pigem virtuaalsõbra kui teiste lastega.

Asendamatuteks tööriistadeks saavad robotid aga tänu robootika kolmele põhiseadusele. Esmapilgul tunduvad need range formaalloogika vaimus kirja pandud reeglid raudkindlad. Kuid hea õpetajana hakkab Asimov jalamaid lugejale esitama mõistatusi, kus see loogika reaalsusega kokkupõrkel vastu ei pea (olgu need seadused siin ka ära toodud).

1. Robot ei tohi inimest ohustada ega lasta inimesel oma tegevusetuse tagajärjel kannatada saada.

2. Robot peab täitma inimese poolt antud käske, välja arvatud juhul, kui käsk on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma eksisteerimist niikaua, kui see kaitsmine ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.

Nõnda esitataksegi juba teises loos ("Nõiaring") dilemma, mis saab siis, kui kolmanda seaduse enesealalhoiuinstinkt jääb tasakaalu teise seaduse käsutäitmise sunniga. Või viienda loo ("Valelik") dilemma, kus mõtteid lugev robot peab kaaluma esimese seaduse võimu inimeste sõnade ja sisemiste soovide vastuolu suhtes.

Tänapäevastele tarkvaratestijatele peaks äratundmist pakkuma neljas lugu ("Küülikut püüdes"), kus viga roboti loogikas ilmneb ainult siis, kui seda parasjagu ei vaadelda. Filosoofia alustega kokku puutunutele pakub aga lõbu kolmas lugu ("Mõtleja"), kus puhta lehena loodud robot jõuab kiiresti kartesianistliku tõeni: "Mõtlen, järelikult olen olemas".

Kõige selle juures on märkimisväärne, kui tugev on õpetaja-Asimovi optimism. Populaarkultuuris on üldiselt rohkem kõlama jäänud hirm tehismõistuses peituva ohu ees. Tuntuim selletaoline näide on kindlasti "Terminaatori" filmisari, kuid sama mõte ulatub tagasi juba Karel Čapeki 1920. aastal valminud ulme-näidendini "R.U.R.".

Kergelt flirdib selle mõttega ainult kuues lugu ("Kadunud robot"), kus moonutatud esimese seadusega robot ei soovi, et teda teiste samasuguste seast üles leitaks. Süngusest hoolimata võib seda lugu nii mõistatuse olemuse kui ka selle lahendamise õhkkonna tõttu pidada üheks kahest parimast siinses raamatus.

Kuid kohe seejärel kinnitab Asimov oma optimismi kaheksandas ja kindlasti idee poolest parimas loos ("Tõendus"), kus eksisteerib kahtlus, et lootustandev poliitik võib olla inimkujuline robot. Nagu seal tõdetakse, on kolm põhiseadust nii eetilised, et pole võimalik vahet teha nende järgi käituva roboti ja tõeliselt hea inimese vahel.

Sellele tõdemusele järgnebki teatepulga mõtteline üleandmine viimases loos ("Välditav konflikt"), kus robotid ei ole enam inimkonna teenrid vaid pigem needsamad hoidjad ja kasvatajad, keda Asimov on oodanud. See on lootusrikas lõpplahendus, mille loogika kallal enam urgitsema ei hakata.

Kui ka selle raamatu puudustest rääkida, siis pole kõik lood kindlasti samal tasemel kui nimetatud kaks parimat. Peategelane, külma närvi ja vaheda mõistusega doktor Susan Calvin on üks parimatest Asimovi loomingu naiskujudest. Siiski oleks teda võinud rohkemgi kasutada, võrreldes mõnede teiste siinsete lugude peategelaste, humoorikate kuid lihtsakoeliste tehnikute Powelli ja Donovaniga.

Suur osa sellest raamatust on siiski aegumatu jõuga. Intelligentse ulme näitena oleks see raamat võinud ilmuda mitte ainult "Orpheuse raamatukogu" sarjas, vaid ka "Loomingu Raamatukogu kuldsarjas". Ilmus ju osa nendest lugudest algselt just "Loomingu Raamatukogu" väljaandes.

Hinnang: 8/10

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2021
august 2021
juuli 2021
juuni 2021
mai 2021
aprill 2021

Autorite sildid: