Administraatorid impeeriumi masinavärgis Loodun Antyok ja Tomor Zammo vaidlevad, mida võtta ette ühel impeeriumi planeedil elava mitte-humanoidse kuid intelligentse ja täiesti kontaktivõimelise tulnukrassiga, mis kipub impeeriumi eduka valitsuse all õitsemise asemel hoopis välja surema, paistab olevat kaotanud elutahte. (Panete tähele, eksole: Asimovi Asumi-maailmas on selles loos olemas ka tulnukrassid.) Kuna imperaator on parajasti aga valgustatud tegelane, kellel igasugu progressiivsed filosoofilised ideed peas, siis ei oleks võõra rassi väljasuremine tema impeeriumis kindlasti uudis, mida talle meelsasti teatama mindaks.
Ühesõnaga sõidab Antyok kohale, tutvub olukorraga ning lahendab tulnukate väljasuremisprobleemi. Lugu räägibki peamiselt bürokraatiast ja bürokraatlike meetodite rakendmiskunstist valitsemise tänamatu töö hüvanguks. Kas saab midagi veel igavamat olemas olla? Noh, ilmselt saab, aga mul ka kohe ei löö pähe, et mis siis. Juhmi tossikesena tundunud noorembürokraat valdab oma kunsti nii meisterlikult, et keerutab kõik ülejäänud subjektid ses loos ümber sõrme ja päästab galaktilise päeva. Öäkk!
Lisaks siis muidugi on selles loos olme («Kas te panete pahaks, kui ma sigarit suitsetan?», «Kui me kokkuleppele ei jõua, ilmub see materjal hommikuses lehenumbris!») ja inimeste rollid, nende rollide kohta käivad stereotüübid ning inimestevahelised suhted nii 1940ndates kinni, et tahaks masenduses appi hüüda. Ja lisaks sellele ongi Asimovi kangelased täiega nii stereotüüpsed, et võiks nimede asemel olla tähistatud lihtsalt kui Bürokraat, Reporter, Ülemus, Sõjaväelane. Oehh.