(jutt aastast 1978)
Sisu on verevaene pulp, mis oleks kõlvanud avaldamiseks ehk veel aastal 1948... aastal 1978 oli selline idee ja kirjutamislaad ikka vägagi ajast ja arust.
Kirjutamislaad on veel hullem, kui sisu... et siis miskite lähikosmose prolede silme läbi on antud miski metallrondi remondilugu. Pinget ja põnevust on selles kõiges samapalju, kui külmutatud tursas kalapoe külmletis. Jah, ma annan aru, et peale põnevusloo on ka muid loojutustamise võimalusi, aga autor ju seda teksti põnevusloona esitabki. Kui jutu pikkus on 22 lehekülge ning sellest enam kui poole võtavad enda alla igavad kirjeldused ja veel lamedamad dialoogid, siis on raske ju rahuldavat hinnet panna.
Ja kindlasti ei tasu lugu võrrelda (vt. eelmine arvustus) Francis Carsaci romaaniga, sest neid kahte teksti omavahel võrreldes on Carsac ikka suur sõnameister, kuigi ta ju seda tegelikult pole ning pole ka need metallist õunaussid mingid mislikid... kui nii võrdlema hakata, siis on kõik võõrelu tekstid üks ja seesama.
Asimovi jutu sisuks olukord, kus Maa orbiidil on miskid neli suurt arvutit, mis tegelikult ei peakski olema suured, aga muidu ei mahuks hooldusproled sisse hooldama. Räme naer!!! Jutt ise keskendub olukorrale, kus üks arvuti on rivist välja langenud ning hooldusproled leiavad siis arvuti välisseinast sigaretisuuruse augu... jne.
Aastaks 1978 oli Isaac Asimov tegutsenud kirjanikuna juba 40 aastat ning sellise staažiga autor peaks ikka üsna palju oskama! Hinne kaks just selle eest, et jutt on ilmunud aastal 1978... oleks ilmunud aastal 1948, oleks hinne mitu palli kõrgem.
Vene tõlgetes on jutu pealkirjaks «Нашли!».
Miks see jutt aga kõikvõimalikes parimate lugude antoloogiates ilmub, seda minu särav mõistus küll aru ei saa! Tegelikult pole siin muidugi midagi keerulist: autoriks on Isaac Asimov ja jutt ilmus ajakirja «Omni» esimeses numbris.