Ulmekirjanduse BAAS - Isaac Asimov

Arvustused (9)

19.06.1998, kell 21:31

Kaks sajandit pärast Auroral toimunud robotitapmist on ärksam osa Maa elanikkonnast lennanud laiali teisi planeete koloniseerima. Gladia - naine Solarialt - on jõudnud keskikka (230 aastat), Han Fastolf on surnud ja tema poliitilised vastased võimust võtmas. Robotid Daneel ja Giskard on Gladia omanduses. Juttu läbivaks teemaks on Maa hävitamise salasepitsused ja robotite tegutsemine Maa elanike päästmise nimel. Asimov on laiendanud oma robotiseaduseid, tuues mängu ''nullinda'' seaduse, mis seab inimkonna heaolu kõrgemale üksikisiku huvidest. Loo lõpp on sellest tulenevalt omapärane ...

Teksti loeti inglise keeles

Arvi Nikkarev

8.07.1998, kell 23:44

On möödunud 200 aastat romaani “The Robots of a Down” (83) sündmustest. Sarjas varem tegutsenud politseinik Elijah Baley on surnud. Hõivatud kosmose areng on jõudnud kriisipunkti: kuigi ohtlikud Spacer-maailmad on nõrgenenud, ei ole dr. Kelden Amadiro unustanud alandavat lüüasaamist Baley käest. Nüüd on Aurora-planeedil elav doktor otsustanud hävitada Maa ja selle kolooniad. Kuid teda tõkestavad kolm tegelast: Elijah Baley kunagine armastatu lady Gladia ning robotid Daneel ja Giscard (on telepaat). Otse loomulikult on romaanis ka oma armastusliin: lady Gladia ja Baley kauge järeltulija vahel. Kui sihuke romaan oleks üksik, võiks isegi mõelda 4 andmisele. Aga üks telliskivi ääretu pikas rodus ja ikka samad tuttavad maailmad! Olen sarja kolme raamatut lugenud, uuesti ei loe ega ka sarja teisi ei taha näha. Seega 3.

Teksti loeti soome keeles

Targo Tennisberg

9.07.1998, kell 18:04

Mina olen Asimovi robotijuttude puhul hinnanud eelkõige just kolme seadust ja eriti nende igatpidi väänamist. Antud juhul oli minu jaoks peateema just nimelt kahe roboti äratundmisele jõudmine, et mainitud kolm seadust siiski puudulikud on ja neid täiendada tuleb. See liin moodustab minu arvamuse kohaselt küllaltki hea terviku teiste selle sarja lugudega, sellepärast hindan raamatut hästi. Viit ei pane sellepärast, et varasemad robotijutud (eelkõige just jutud, mitte romaanid) on siiski märksa paremad.
Veel - ilma seda raamatut lugemata jääb näiteks ''Foundation and Earth'' kohutavalt segaseks, üldse ei saaks aru, mis imelikud kohad need on, kus käiakse, ja miks nad sellised on. Seega sarja terviklikkuse huvides võiks lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Kaur Kender

31.01.2002, kell 22:01

See on mu esimene arvustus siin baasis. Ja ma valisin selle raamatu vägagi meelega.

Olen üks õnnelikest, kes on lugenud pea kogu Asimovi roboti-, impeeriumi-, asumilood selles järjekorras, nagu lugude sisemine kronoloogia kulgeb. Ja Robots & Empire on mu lemmik. Kogu Asimovi Universumis on ta üks kummaline murdepunkt, ilma milleta ei ole lõbus jälgida seda, kuhu asjad lähevad. Üks selline murdepunkt on ka Foundation Edges, kus räägitakse Igavikust täiesti uuest küljest. Kolmas murdepunkt on Foundation & Earth lõpus. Rohkem sellise mastaabiga asju tal minu arust ei olegi.Aga R&E oma on kõige lahedam.

R. Daneel Olivaw ja R. Giskard Reventlov (jumaldan seda nime :-) on lisaks mu lemmiktegelased. Sügavad, omapärased, kannatavad, siirad, armastavad, pühendunud, võimsad, eesmärgikindlad, haavatavad. Sellised, nagu ma tean, et ükski inimene väljaspool kirjandusteost olla ei saa.

See, mis nende kahe vahel toimub on midagi enamat kui sõprus. Kui tahaks Asimovi fänne õrritada, siis võiks rääkida siin kahe roboti homoarmastusloost (homo siis kreeka mõttes. sarnasearmastus). Ahjaa, homoerootikast par excellance koos selle juurde kuuluva igavese nooruse kultusega tahtsin ma rääkida Linn ja Tähed arvustuses. Sinna lähengi.

ps: lemmikstseen on see, kui Daneel Giskardi elu päästab suurel rahvakogunemisel.

Teksti loeti inglise keeles

Rauli Rajande

20.06.2005, kell 22:03

Ats Miller

29.10.2010, kell 05:26

Oo, see raamat mul veel arvustamata, kuigi selle lugemisest on möödas vast oma kümmekond aastat, kui mitte kakskümmend...
Mul on alati olnud raskusi nende Asimovi lugudega, mis üritavad kahe maailma – tõsi, tema oma maailma – vahele silda ehitada. Ma olen päris kindel, et robotilugusid ja Asumi-lugusid kirjutama hakates ei mõelnud ta, et küll ta selle kõik ühel päeval ühte hirmpikka ja lõpuks kahjuks ka üsna usutamatusse tulevikuajalukku kokku topib... Selles raamatus on mõned nii head mõtted, et nende pärast annan sellele palju andeks. Või peaksin täpsustama sõna ’head’? Olgu, ütleme, huvitavad, kuigi ka see ei ole õige sõna. Aga kui need kaks kokku panna ja lisada kapaga irooniat?
Selles raamatus on ka hunnik loogikavigu ja üldse paistavad traagelniidid nii mõneski kohast selgelt välja. Siia kirja panen ma ühe ilmse vea, muid otsib igaüks ise – kui Daneel käib Baleyt tema surivoodil vaatamas, lähevad tal jalad nõrgaks, sest ta ei ole mitte kunagi näinud inimest suremas... aga „Naked Sun”is nägi ta Leebigit suremas ja pidas palju paremini vastu... Üldse käituvad auroralased selles raamatus kui tõelised klounid; samavõrra käituvad asustajad nagu nooremale koolieale suunatud filmi piraadid... Ja midagi ei ole teha, ma ei ütleks just nii karmilt kui eelarvustaja, (et nende kahe roboti suhted on homoerootilised,) kuid kohati hakkas miski vastu küll...

Trambiks ka teise koha pealt. Ma ei tea, kas see on õige koht kogu selle temaatika lahkamiseks, aga mulle tundus, et see tulevik, mida robotid, saate aru, robotid inimkonnale keetsid, on ju Asumi-raamatutes saanud oma antiteesi – möödunud on kümned ja kümned tuhanded aastad ja mida inimkond on saavutanud? Ikka seesama viletsus, ikka sõda, nälg, armetus, lühike närune elu, mis võib vägivaldselt lõppeda ja nõme mitte kuhugi viiv töö... Mida nad saavutasid peale selle, et rohutirtsuparvena üle Galaktika valgusid? Õigustab see kõiki neid kannatusi ja degeneratsiooni? Just degeneratsiooni, sest antud Elijah Bailey & R. Daneel Olivaw sarjas on tehniline tase kõrgem kui Asumi-sarjas... Nii et ehk määras robotite poliitika inimkonna ca 30000 aastaks paigalseisu, ainult mehhaanilise kasvu faasi? Ehk tõi see ja ainult see kaasa tehnilise tagasimineku ja Maa hävimise?

Olgu, aitab. Kui kunagi viitsin, kirjutan sellest pikemalt – huvitav teema. Ja siinkohal tasub ehk ära öelda, et kui mul juba niipalju küsimusi tekkis, on raamat ikka pea ja õlgade jagu üle sellest keskmisest, millel tavaliselt midagi peale meelelahutusväärstuse ei olegi. Nii et see on selline plussiga neli. Noh, õnnetu Gladia oleks võinud ehk olla mitte nii lootusetu topis... Lootsin ehk Solarialt rohkem... Ehk Baleyworldilt... aga olgu. Mul oli nimelt just põhjust see raamat üle lugeda. Kannatas ka teist korda lugeda, eks ole.

Teksti loeti inglise keeles

Maniakkide Tänav

6.05.2011, kell 14:13

Johannes Koit

23.12.2011, kell 18:23

Esimesed kaks Bailey ja Olivawi raamatut olid minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt väga head. Võib-olla mitte ulmekatena, vaid pigem kriminullidena. Kolmas osa aga oli paras jura. Kolm ja poolsada lehekülge jaoramist põhimõtteliselt mitte millegi ümber. Tegelikult saan ma muidugi aru, selle raamatu eesmärk oli vanemad robotilood ja asumiga üheks tervikuks põimida. Kahtlemata see autoril ka õnnestus, kuigi väga meelevaldselt. Käesolevas romaanis on kesksel kohal jälle müsteerium. Mitte tühiapljas mõrvalugu, vaid hoopis tervet galaktika saatust puudutav. Hüpatakse ühelt planeedilt teisle, punutakse intriige, kavandatakse vandenõusid. Geniaalne detektiiv Bailey on ise küll surnud juba paar sajandit, kuid tema vaim ja meelsus elab tema robotitest sõprades edasi. See on oluline ka loo lahendamise seisukohast. Mulle meeldis. Mitte väga, kuid põnevusega lugesin läbi küll. Neli

Teksti loeti eesti keeles

Must Kass

29.12.2011, kell 05:20

Positiivne hinne tuleb sellest, et raamatul on oma kirjandusväline otstarve. Selle masendav igavus mõjub uinutavalt. Tubli paari kuu jooksul aitas see mul magama jääda, tavaliselt piisas kolmest leheküljest ning vahel juba raamatu poole vaatamisest.

Jah, muidugi oli autoril alustades oma kolm mõtet. Kuidas robootika seadustest veel üks piisk välja väänata. Tulemus polnud eriti veenev. Siis, kuidas erinevaid sarju kokku ühendada. Poleks tarvitsenud. Ning kolmandaks romantilised kujutelmad daami ümber, kes kahes eelmises romaanis oli noor, kuid pipardav, nüüd aga umbes 250, kuid täiesti pandav. Ma parem ei mõtle, millest inimestel sellised ideed võivad tulla. Kõige uinutavamalt mõjus aga kahtlemata täitematerjal, kahe roboti omavahelised kõnelused. Nii kawaii, nii tapvalt nunnu!

Teksti loeti eesti keeles

Isaac Asimov

02.01.1920–06.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Lisavahendid:

Isaac Asimov

02.01.1920–06.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: