(romaan aastast 1957)
eesti keeles: «Alasti päike»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont, nr 12)
Mind võlus mõte sellest, kuidas inimesi õpetatakse füüsilist kontakti vältima. Ja see bakterikartus! Lahe perspektiiv, kuhu praegune ühiskond jõuda võib.
Solariast. Minu jaoks kohutav düstoopia, mingil juhul ei tahaks sellises maailmas elada. Isegi ülerahvastatud Maa samas sarjas tundub parem selle pealesunnitud üksindust fetišeeriva tsivilisatsiooni kõrval.
Kolm pluss.
Välisilma koloonia Solaria osutub otse Maa vastandiks - kui Maa on ülerahvastatud, inimesed surutud tihedalt kokku maa-alustesse teraslinnadesse, siis Solarial elab inimesi vähem kui Läänemaal - 20 000. Igaühel on mitmesaja ruutkilomeetri suurune isiklik mõis, kus ta elab üksi. Kui maalased vihkavad roboteid, siis iga solaarlase kohta tuleb umbes 500 robotit. Kinnistes ruumides elama harjunud maalasel läheb pilt tasku, kui ta peab vabas õhus olema ja muru ajab ta oksele. Solaarlased suhtlevad omavahel ainult kolmemõõtmelise kvaliteetse netipildi kaudu, sest isiklik kohalolek on midagi ülimalt ebasündsat. Kõige rohkem põlatakse ja haletsetakse arsti tema elukutse pärast, sest arst peab paratamatult vahel teist inimest puudutama. Baley asi ongi välja nuputada, kuidas kogukonnas, kus inimesed võivad vahetult kohtudes minestada ja robotid inimesi tappa ei tohi, üldse keegi mõrvati.
Asimov jääb kumbagi eluviisi kirjeldades neutraalseks või õigemini mõlemad planeedid saavad oma malakad. Mina tunnen ausalt öeldes vähemalt praegu, kus grillivaid külalisi värava taga järjekorras, igatsust isikliku Solaria mõisa järele.
Kui raamatu ulmeosa on päris kena, siis krimkakirjanikuna Asimov siin põrub täiega. "Teraskoopad" ei olnud ju ka mingi Rex Stout, sest näiteks kahtlusaluseid oli liiga vähe. Siin on Asimov toonud sisse just õige hulga - 6-7 -inimest, paneb nad lõpuks isegi kokku saama, et detektiiv saaks efektselt tõe paljastada, aga kahjuks on mõrvari motiiv nii napakas, et sobiks äärmisel juhul mingisse mootorratturhiirte multikasse.