Ulmekirjanduse BAAS - Isaac Asimov

Arvustused (22)

25.06.1997, kell 22:41

Asimovi robotiseeria 1. romaan mis mulle ei meeldi. Tegemist on ülerahvastatud maal aset leidva kuivikulise mõrvamüsteeriumiga.Kriminaalse süzhee taustaks olevad ulmelised motiivid tunduvad kuidagi otsitud ja teisejärgulised olevat. Peategelane, detektiiv Elijah Bailey ei ole millegi poolest sümpaatne, ilmselt hea tegelasena mõeldud robotpartner R. Daneel Oliwaw ammugi mitte. Omavaheline suhtlus käib mingis onu tomi onnikestiilis.Kuidas romaan sündis? Eks kirjastajale tundus, et oma robotijuttudega on Isaac juba pinna ette valmistanud, ning aeg on romaani jaoks küps. Asimov puikles. Kirjastaja tähendas siis, et sulle meeldivad kriminullid, kirjuta siis üks ulmeline kriminull. Asimov kirjutaski!

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Üllar Lindmaa

26.06.1997, kell 17:51

Jüri Kallas

29.06.1997, kell 10:14

Mingis mõttes pean ma seda Hea Doktori parimaks romaaniks. Miks? Minu meelest on siin leidnud täiusliku sulami kriminaal- ja ulmeromaan. Ka oli Asimov sel alal üks esimesi, vähemasti esimesi kel see sedavõrd võluvalt õnnestus. Lool on hea kriminaalne intriig ja ka ulmeosa on põhjendatud. Tähendab, et on välditud mitmeid ulmekrimidele omased puudusi. Minu meelest on ulmekrimi siis hea, kui realistlikus krimis samasugust situatsiooni ei saa ette tulla. Ning "Tereskoopad" on tõesti esialgu vaid raamatulehekülgedel võimalikud. Meeldis ka kahe erineva ühiskonnatüüübi kirjeldus ning psühholoogiline usutavus. Pean silmas Elijah Bailey kuju. Ulmelistis vaieldi hiljaaegu selle üle, kas Asimov saab psühholoogiliselt usutavate tegelastega hakkama: selles romaanis on näha, et saab. Veenev on ka see kuidas Elijah oma vaated ümber hindab ja kuidas ta hakkab ümbritsevat maailma teise pilguga nägema. Romaani ainukeseks puuduseks võib pidada seda ühiskonnakriitikat, aga see oli ajakirja "Galaxy" - kus romaan esmakordselt ilmus - suund. Lihtsalt sedavõrd riigitruu kirjaniku, nagu Asimovi, puhul jäi mulje paipoisist, kes ropendab. Ise ma Asimovit eriti ei hinda, aga seda romaani loen ma ikka ja jälle.

Teksti loeti vene keeles

Tundmatu Arvustaja

21.08.1997, kell 06:41

Ummikus ühiskonnad ja ummikus inimesed. Kus on väljapääs? Robotitehnikal põhinevad speisserite individulistlikud heaoluühiskonnad ja ülerahvastatud, kapitalistlik-sotsialistlik Maa on tupikus. Lahenduseks pakub IA massilist kolonisatsiooni. Lugu vestabki sellest, kuidas korralikust politsinikust Elijah Baileyst saab keerulise mõrvaloo uurimise tulemusena samm-sammult väljarändamise prohvet. Raamat on siduvaks lüliks "kolme seaduse robotilugude" ja Asumi Saaga vahel. Ilmselt üks keeruliseimaid IA lugusid.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Targo Tennisberg

15.09.1997, kell 17:45

Eelmistes arvustuste pööratakse IMHO liialt tähelepanu inimkujudele ja ühiskondadele, kuid tegu on ju ROBOTIraamatuga. Asimov on loonud täiesti oma maailma, kuhu on lisaks inimestele elama asunud ka robotid ja peamine rõhk ongi sellise ühiskonna eripärasuste esiletoomisel, kõik muu (loe: inimlik) on rohkem dekoratsiooniks. Kui nüüd seda maailmapildi loomist/ümberkujundamist hinnata, siis on tegu tõelise meistritööga, iseasi, kas kõik lugejad just seda hindavad. Kuid kui nende jaoks on psühholoogia kõige tähtsam, siis lugegu mõnda teist kirjanikku (Ray Bradbury raskelt abiks).

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Jentson

19.06.1998, kell 21:00

Ats Miller

1.09.1999, kell 14:53

Jõuline ja selge teos. Võiks öelda, et liigagi. Koobastes on selgelt tuntav 50-ndate USA lõhn, ainult sotsialismi on kapaga peale raputatud. Kui me üritame hinnata näiteks ainult psühholoogilist usutavust, on Elijah Bailey muutumine raamatu käigus küll IA-le ebatavaliselt suur saavutus, kuid mitte midagi erilist, kui me üritame teda hinnata tulevikunägemusena, ei ole sealt eriti midagi võtta, sest möödunud aastakümned on paljud eeldused valeks tunnistanud, kui me hindame seda kriminaalromaanina, on ta kohutavalt aimatav ja lihtsakoeline, kui me üritame hinnata teda robotiraamatuna, soovitan pigem legosid, jne. Kokku tuleb aga nauditav tervik, mis teebki IA-st selle, mis ta on.

Teksti loeti inglise keeles

Tarts

3.09.1999, kell 15:38

Justkui kena ja ladusalt kirjutatud lugu, aga ei istund teine mitte. Polnd ta nagu ei õige sci-fi ega ka krimi. Asimovil minu meelest paremaidki romaane on. Samas väidan, et samase Elijah-Daneeli tandemi lugudest see nagu kõikse meeldivam on, sest kui mitte muud, siis midagi uut tema küll ja küll sisaldab. Sihukesest imimeste-masinate ühiskonnast ka teised kirjutand on, aga kui mulle õieti ette tuleb, siis oli IA sellessuhtes kyllaltki tubli eelkäija ja tulenäitaja. Võin kyll eksida, aga sedasi lambist ei tule mulle kyll yhtegi teist ette, kes seda enne teda oleks teind. Algul mõtlesin, et panen kolma, a siis tuli mulle ette, et tema teised samade tegelaste lood veel nõrgemad on. Niisiis 4 ja paraku mitte tugevamapoolne.

Teksti loeti vene keeles

Kalevipoeg

30.11.1999, kell 23:55

Raamat robotitest ja miks mitte ka kriminaalsete elementidega? Nojah, aga mulle mingitel teadmata- tundmata põhjustel lihtsalt ERITI ei meeldinud (OK, lugeda kõlbasm käest raamat ei lennanud, kohati oli põnev, aga kohati ajas haigutama.) Ehk oli asi selles, et lugesin unise peaga, loengid palju, päev pikk. jõuad sa siis veel mingit Asimovit nautida. Vähemalt ühiskond oli tore, eriti oma robotidisaini ideede poolest.

Teksti loeti inglise keeles

Riivo Mägi

2.04.2001, kell 19:26

Mulle see teos meeldis. Võrreldes paljude teiste Asimovi teostega on raamat palju inimlikum ja vähem tehniline. Pelaegi endise (vähemal määral ka praeguse) kriminaalromaanide austajana oli meeldiv lugeda sellist kahe zhanri segu.

Teksti loeti vene keeles

Rauli Rajande

20.06.2005, kell 22:00

Johannes Koit

12.09.2007, kell 12:33

Asimovi robotilood pole mulle kunagi eriti meeldinud nagu ka igasugused krimkade ja ulme ristsugutised. Tuleb tunnistada, et "Teraskoopad" suutis mind positiivselt üllatada. Autori idee kahest vastandlikust politseinikust, kes määratakse koos ühte juhtumit lahendama, ei mõju tänapäeval enam just kõige värskemalt. Isegi siis mitte, kui üks on paadunud agorafoob ja teine robot. Sellest hoolimatta on autor suutnud kirja panna üsna korraliku teose, mida võib pidada tema üheks parimaks. Ainult nigel lõpplahendus ei lase mul sellele maksimumhinnet panna. Neli

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep

15.10.2008, kell 01:41

Krimkad kui kirjandusžanr mulle absoluutselt ei meeldi... no ei huvita kes kelle tappis ja vastava uurimise detaile ka ei viitsi jälgida. Romaan oli kohati kuiv kah nagu ülalpool mainitud ja maksimumhinnet seetõttu ei saa.

Aga visioon oli tõesti võimas, nagu ka kirjeldatud erinevad ühiskonnad, mis sest, et kõik see on kirja pandud üle poole sajandi tagasi. Romaanis kirjeldatud kaheksa miljardi piiri on meie planeedi elanikkond juba saavutanud ilma koobaslinnadeta, aga see selleks.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

17.10.2008, kell 16:35

Meelis Sepp

18.01.2009, kell 21:01

Võrdlemisi kõvasti ajahambale jalgu jäänud ulmeline kriminaalromaan, milles ulmeline osa on tänapäevaks muutunud võrdlemisi naeruväärseks (mis kuradi liikurteed, mis kuradi kaetud linnad ja lõppude lõpuks, ei saanud mina aru, mille poolest need miljoneid maksnud robotid paremad olid, kui inimesed, keda nad justkui asendama pidid) ja mille kriminaalne osa on hämmastavalt puine ja kriminaalromaani žanrireegleid tundes eriti lihtsalt etteaimatav.

Samas tegu ulmekirjanduse klassikaga ja kahju on ainult et olud ei võimaldanud seda raamatut lugeda poisipõlves, millisel juhul oleks mulje jäänud ilmselt kõvasti vägevam. Veidike liialdatult väljendudes on Asimov ulmekirjanduses nagu Shakespeare - kõik on temast kuulnud, kõik tunnistavad tema klassikustaatust, aga keegi ei kavatse iialgi ise ta teoseid lugema hakata. No Asimovi siiski vahest harva võib.

Teksti loeti eesti keeles

Andreas Jõesaar

7.04.2009, kell 02:09

Huvitav romaan. Ühest küljest nagu tüüpiline Asimovi teaduslik fantastika: tegevuspaigaks küllaltki kauge tulevik, tegelasteks inimeste kõrval loomulikult ka robotid ning läbivaks teemaks kolm robotoseadust. Teisest küljest avastasin tänu sellele teosele enda jaoks aga Asimovi uue külje — kriminaalromaani žanri viljelejana.

Kuigi krimkad mulle eriti ei meeldi, ei hakanud mul lugedes kordagi igav, sest minu arvates pole kogu see mõrvajant peamine.

Mind võlus "Teraskoobastes" peamiselt tuleviku Maa ja selle ühiskonna kirjeldus. See, vürtsitatud "rauakolaga" — jalakäijate kiirteed, tohutu suured linnad — tekitas fiilingu, mis ei lasknud raamatut kauaks vedelema jätta.

Ka meeldis mulle lõppjäreldus/lahendus: inimkond on olulisem, kui üksikisik. Ning seega väärt päästmist. Edasi Galaktikaimpeeriumi poole! :-)

Hindeks siiski "neli", sest tegemist on küll hea romaaniga, kuid minu jaoks kindlasti mitte Asimovi tippteosega.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

24.07.2009, kell 14:07

Tarmo Õuemaa

24.06.2010, kell 09:23

Inimtsivilisatsioon on jagunenud laias laastus kaheks. Ülerahvastatud Maa elanikkond on koondunud hiiglaslikesse Linnadesse, kus ruumi on vähe ja privaatsus (või ehtne söök) ülim luksus. Teraskoopad, nagu neid kutsutakse. Inimkonna teine pool on kosmosekolonistid, kelle elust ja tegemistest Maa peal eriti täpselt ei teata. Nagu võõraid ikka, neid ei sallita. Maa rahvas ei salli ka roboteid, kes võtvat inimestelt töö ära. Põranda all tegutsevad Linnades medievalistid, romantikud, kes idealiseerivad meie ajastut, mil toitu kasvatati mullas ja inimesed elasid lageda taeva all.

Inspektor Elijah Baley on üsna tüüpiline roboteid mittesalliv New Yorgi politseinik, kes pole erilist karjääri teha suutnud. Ühel hommikul antakse talle erakordne ülesanne, mis nõuab aga suurt eneseületust. Kolonistide Maa-pealses baasis on toimunud mõrv. Kosmoseinimesed tahavad, et uurimist toimetaks Maa ja nende esindaja üheskoos ning annavad Baleyle partneriks roboti, kes on ülimalt inimesesarnane.

Minu arust on Asimov selle loo hästi konstrueerinud. Kingapoe konflikt ja need kohad, kus Baley üritab robotit paljastada, hoiavad kenasti tegevust üleval. Tõsi, et krimkameistrite kriminullid on paremad selles mõttes, et on rohkem kahtlusaluseid jms, aga see oli ka päris põnev.

Mulle meeldib, kuidas Asimov on vaeva näinud ja nuputanud oma maailma igasuguseid tavasid ja kombeid, näiteks ühisruumide kasutustavad ("oma kodusööklas maitseb pärm ikka paremini") või noorukite mängud liikurtreppidel.

Mulle meeldis ka robot-uurija R. Daneel Olivaw. Millest ma aga aru ei saa, on see loogika, mille järgi Asimov laseb R. Daneelil olla üldiselt mõnus ja tark vestluspartner ja sinna vahele kõige ootamatutes kohtades teha tast tõeline idioot, kes ei suuda mõista näiteks uudishimu või piibli kontseptsiooni. Need ei ole nii erakordsed, et nii kõrgel tasemel tehismõistus neist aru ei võiks saada.

Teksti loeti eesti keeles

Karmo Talts

9.08.2010, kell 20:58

Kas sisuliselt ei hekseldanud Simak sarnased teemad Websteri sarja lugudes varem läbi? No on Asimov sisserännanuna toetunud realsetele immigratsiooniprobleemidele; Linna sai loetud tükk aega enne Euroop Liitu astumist, ei osanud siis tähelepanu sellistele asjadele pöörata.

Teksti loeti eesti keeles

Hal Sien

15.09.2010, kell 20:33

Indrek Rüütel

28.09.2012, kell 23:00

Olev Toom

20.10.2018, kell 22:10