Millegipärast meenus selle romaaniga seoses 2 asja: 1- vana anekdoot - kui tsuktsilt küsiti, kuidas krokodill välja nägi, vastas ta: "Põhjapõtra teate? Üldse ei ole sarnane..."; ja teiseks paralleel Clarke`i "City and Stars" iga - on ju sellelgi aluseks autori enda igivana jutt (mis lõppeb umbes selle koha peal, kus kutt oma igavesest linnast igaveseks uttu tõmbab). No vat kui võtta seesama `41 Nightfall, siis raamat on peaaegu seesama, aga ei ole ka. Ütleme, et esimest kolme neljandikku raamatust on hea lugeda - see ei ole ainult metsikult õhku täis puhutud jutt. Võrreldes tolle vanaga ja üldse keskmise Asimoviga, on tekkinud tegelased (see ilmselt muidugi Silverbergi teene), nii et isegi kui teada, kuhu asi välja jõuab, on raamatut päris hea lugeda - maailm on usutavaks muutunud (isegi päikesed on nimed saanud! ;-) ). Nii et kuigi peale põhiidee on isegi terveid lõike uude teosesse copy-paste`itud, on tegemist kvalitatiivselt uue asjaga, mida soovitaksin lugeda tolle jutu asemel. Jah, aga siis see lõpp... Ei ole hea. Ei oskagi öelda, aga oleks oodanud tunduvalt paremat. Et kui nii suur töö juba ette võeti, oleks eeldanud ideede tulevärki, uusi vaatenurki, ämbriga sense of wonder`it. Ei tule. Tuleb üks üsna abitu maailmalõpulugu ja viimastele lehekülgedele tekitatud kohustuslikku üllatust saab serveerida ainult vabandava naeratusega.
Ja veel - maailm on võimatu. Sellist kuue päikesega süsteemi eksisteerida ei saa.