(romaan aastast 1992)
eesti keeles: «Positrooniline inimene»
Tallinn «Hotger» 1999
Aga sellepärast, et lugedes oli kogu aeg tunne, et "see kõik on juba olnud". Zhanrist "robot, kes tahab saada inimeseks" on tehtud nii palju B-kategooria filme, et isegi mina olen mitut neist näinud (näiteksNL ajal meiegi kinodesse jõudnud "Lühis"). Silverberg ei lisa minu meelest teemale peaaegu midagi uut ja see lõpmatu Asimovi kolme seaduse nämmutamine hakkab lausa ärritama. Ainus asi, mis mulle tõesti meeldis, oli see lõpp mida ka Jako kiidab.
Ja Simaki "Linn" mulle kah eriti ei meeldinud...
Ei, see ei ole mõeldud kriitikana, teost on kuidagi rahulik lugeda ja ajast ei ole ka sugugi kahju. Lugemist sobiv alustada ajastusega poolteist tundi enne magamaminekut.
Positroonilise inimese juures ei meeldinud selle pikkus ja ka see tõi miinuspunkti, et mulle ei meeldi eriti auotbiograafiad. Aga kuna see raamat suutis mind nii väga tõmmata, ei leia ma põhjust, et miks mitte panna talle nelja. Hea raamat!