Heal tasemel ja"rg Prelude to Foundation'ile. Psyhhoajaloo ja asumite saamislugu. Yhtlasi vist ka A viimane raamat. ?
1.
6
4.333
2.
75
4.68
3.
3
3.0
4.
46
4.674
5.
6
4.0
6.
4
2.0
8.
41
4.317
9.
2
2.0
11.
22
4.091
12.
1
3.0
13.
58
4.69
14.
1
3.0
15.
18
4.0
16.
2
3.0
17.
1
2.0
18.
3
4.667
19.
21
4.429
20.
32
3.563
21.
11
3.818
22.
9
4.0
23.
18
3.167
25.
16
3.438
26.
11
4.091
27.
3
3.667
28.
4
2.5
29.
30
3.967
30.
14
4.0
4.
5
4.8
5.
2
5.0
6.
13
4.692
1.
1
4.0
2.
2
3.5
3.
2
3.5
4.
1
2.0
5.
1
2.0
6.
31
4.0
7.
1
2.0
8.
1
2.0
11.
12
4.75
12.
7
5.0
13.
11
4.455
14.
2
4.0
16.
1
4.0
18.
3
3.667
19.
11
4.818
20.
1
5.0
21.
2
5.0
23.
3
2.333
25.
1
3.0
29.
2
3.5
30.
2
5.0
32.
7
4.571
33.
1
2.0
34.
7
4.143
35.
10
4.3
38.
1
5.0
40.
2
4.5
41.
1
3.0
42.
2
2.0
43.
2
2.0
45.
1
2.0
46.
6
4.333
47.
1
4.0
48.
1
3.0
49.
8
4.25
50.
1
4.0
51.
1
4.0
52.
2
3.5
54.
2
5.0
55.
1
4.0
56.
4
3.5
58.
1
2.0
59.
6
3.167
60.
4
4.5
61.
2
3.5
62.
1
3.0
63.
2
2.5
64.
2
3.5
65.
2
2.5
66.
2
4.0
67.
2
3.0
68.
2
3.5
69.
1
4.0
70.
2
2.5
71.
3
4.0
72.
2
4.0
73.
1
5.0
77.
2
3.0
78.
12
4.583
79.
5
3.0
80.
1
3.0
81.
2
3.0
82.
1
2.0
83.
1
3.0
84.
21
4.81
85.
1
2.0
86.
1
2.0
87.
3
4.667
88.
2
4.0
91.
2
4.5
92.
1
4.0
93.
1
5.0
94.
9
3.0
95.
5
4.4
96.
2
4.0
97.
1
2.0
99.
2
2.5
100.
2
3.5
102.
31
4.194
103.
1
4.0
104.
7
4.429
105.
7
3.571
106.
6
3.667
107.
1
2.0
108.
3
2.667
109.
2
4.0
111.
2
3.0
113.
2
4.5
114.
2
2.5
116.
28
4.536
117.
1
2.0
118.
16
2.438
119.
1
3.0
120.
2
2.5
121.
3
4.0
122.
2
4.5
125.
2
2.5
126.
2
3.0
127.
2
2.0
128.
2
2.0
129.
1
5.0
131.
2
3.0
132.
2
2.5
133.
1
4.0
134.
2
2.5
135.
3
4.0
136.
2
3.0
137.
2
2.5
138.
1
3.0
139.
1
4.0
142.
1
2.0
143.
1
4.0
147.
1
3.0
148.
1
2.0
154.
1
4.0
155.
1
4.0
156.
3
5.0
160.
2
3.5
173.
1
5.0
180.
1
4.0
183.
2
3.0
187.
1
2.0
195.
2
4.0
201.
1
3.0
202.
1
5.0
203.
2
2.5
209.
1
4.0
210.
1
5.0
1.
3
4.667
2.
4
4.75
3.
2
2.0
5.
16
4.5
9.
23
4.87
10.
1
4.0
14.
1
3.0
18.
2
3.5
24.
5
4.2
29.
1
4.0
33.
1
3.0
45.
1
5.0
46.
1
5.0
15.
2
5.0
24.
1
3.0
52.
1
3.0
(romaan aastast 1993)
eesti keeles: «Edasi, Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 2006
Filosoofiliselt on Asumi sarjas 4 pöhiliini: 1) Jöu naeruvääristamine; 2) Kauge tuleviku kujutamine paralleeliga Maa ajaloost (Impeerium = Rooma); 3) Trantori kujund, kus köik algab ja löpeb; 4) Vöimu suhtelisus (Galaktika Imperaator on suht tuhi tiitel, tegelikult on tegu Trantori ja Laevastiku Imperaatoriga) ja sellise vöimu allakäik.
Minu pingereas jagab kolmandat-neljandat kohta kohal kahe esimesena kirjuatatud romaani järel koos "Teise Asumiga".
17.07.2006: pealkirja tõlge on jah jama. Õigem oleks "Asumi poole" või midagi sellist.
Sa sinine, roheline ja ultravioletne sarvik, MIS SEE VEEL ON!? Seebiseriaal? Tänan, ei!
Asimov läheb siin üle igasuguse lubatud ja lubamatu piiri. MILLEKS KURADIKS TAL SEE RAAMAT OLI VAJA KIRJUTADA? Mis tal puudu jäi? Inimene peaks oma nägu hoidma, eriti, kui see on tuntud. Kurb ja kole on näha, kuidas inimene, kes võinuks olla moelooja, muutub naeruväärseks moenarriks. :-((
Juba "Nemesis" pani mind mitme koha pealt kukalt sügama... see segasevõitu perekonnaintriig kõigele krooniks ja lugu ise, mis mõjub "Solarise" kahvatu varjuna. Kuid see... Võin vaid kiita kõiki ulmejumalaid, et nad mind "Prelude" lugemisest on säästnud!
Asimovi pugemine "üldise arvamise" ees muutub selles romaanis lausa talumatuks. Mis, kas tal siis oma arvamust üldse polnudki? Kui Asimovi varasemad teosed (pärinegu nende ideed siis kelle käest ja kust tahes) on karged, neis on ajastu hõngu, siis need viimased... Kas ta ise siis tõesti aru ei saanud, et paneb võpsikusse? Ja see otsade kokkukeerutamine... Jumala eest, nagu Ladina-Ameerika seebikas! Kõik on kellegi pojad ja tütred ning isegi see piiga, kes Nemesisel oma saatust kohtas erilise lootuseta pooldumisele, on seda siiski teinud!
Kohe ei tea, mida ütelda... Võttis üks andekas inimene suure hulka täitsa korralike lauseid ja RAISKAS NEED LIHTSALT ÄRA!
Eks igaühel ole loominguvabadus, ütlete Teie. Olgu nii! Kirjanikul on vabadus kirjutada, minul hinnata.
ÜKS!
Vahetult enne käesolevat romaani lugesin Carl Sagani
"Kontakti" , mille üht episoodi nimetasin seebilikuks. Seetõttu olin Tundmatu Arvustaja sõnadest veidi paranoiliseks aetud, ootasin iga hetk "seebilikku" paljastust... Mida ei tulnud, seda ei tulnud. Oli see siis tõesti nii ebaloomulik, et Hari Seldon toetus oma plaanide elluviimisel kasupoja tütrele-peale pereliikmete polnud tal ju enam kedagi, keda usaldada?
"Enne Asumit" kiskus vägisi farsiks, aga käesolev romaan oli päris korralik. Dramaatiline, traagiline, filosoofiline, kõike korraga. Kirjeldus Trantorist Seldoni vanaduspõlves aga meenutas niivõrd üheksakümnendate alguse Eestit, et ma lihtsalt ei saa seda mainimata jätta. Ja veel-tükk aega pole ma nii palju naernud, kui populist Joranumi eesnimemuutmisest lugedes.
Üldiselt oligi mul raamatut alustades eelarvamus, et see Asumi osa ei üllata nagu esimenegi millegi uuega ja seletab kõik lõpuni lahti. Meeldiva üllatusena pidin tõdema, et asjalood olid suisa vastupidised, uusi lähenemisnurkasid ja fakte (kes oleks osanud Seldonit peaministrina näha?) oli rohkem kui küll.
Ja see lõpp... öelge, mis tahate aga minul võttis silma kergelt märjaks.
Ega see nüüd väga hea raamat ei ole, samas läks kuidagi hinge. See raamat kasvatas Hari Seldonile liha luudele ja tegi ta hulga inimlikumaks ning usutavamaks, näidates psühhoajaloo sündi kui rasket teadusteed, mida üksnes toetasid õnnelikud juhused. Muidugi on raamatus palju ebaloogilist ja needsamad õnnelikud juhused panid mu suunurgad tihti allapoole liikuma. No kas näiteks tõesti polnud kedagi teist joranumlaste juurde saata kui oma poega, pealegi teades, et ta võidakse ära tunda? Odav... Isegi näiteks see, kui ta oleks teadlik olnud oma poja empaatia-äratamisvõimest, oleks paremini seeditav olnud. St. et mõtted kasutada ära juhuslikult leitud telepaatia ja mõjutamisvõimeid on aastakümneid kuju võtnud. Halvemaks see ju teinud ei oleks, sest lõpuks mängiti asi ju läbi pojatütre võimete palju usutamatu juhusena... (?) Seos Rooma languse ja sellele järgnenud religiooniööga on väga ilmne ja jääb muidugi vaid kahetseda, et meil oma Asumit ei olnud... Teine asi, mis mind tõsiselt häirib, on robotite teema sissetoomine Asumi sarja, täpsemalt nende näitamine üksikute minevikureliktidena. Ei ole kohe üldse usutav, et inimkond, saavutades kord kõrge taseme robootikas ja hüperruumilendudes, oskas esimese nii endast välja opereerida, et teine alles jäi. Terve Galaktikaimpeeriumi eksisteerimise jooksul pidi keegi tolles 25 miljonis asustatud maailmas ikka ju teaduse ja tehnika arendamisega tegelema, nii et mina seda ära ei söö, et mitte keegi, saate aru mitte keegi ei jõudnud tasemele, kus inimkond oli enne hüperruumilende. IA enda põhjendused pole isegi raskes joobes mitte tõsiseltvõetavad.
Kokkuvõtteks -- palju parem kui esimene osa "Prelude to Foundation", kuid... anname andeks. See oli ikkagi suure looja viimane raamat ja kuidagi armas ning auväärne on, et sealt tema endagi elulõpunukrust läbi kumab. Lugemist ei kahetse.
Kui heita detailsem tagasivaateline pilk, siis Asumi klassikalise triloogia kahte esimest osa sai loetud siis kui need eesti keeles ilmusid. Kusagil 90ndate alguses sai raamatukogust laenutatud sinna arusaamatul kombel sattunud "Foundation and Earth", mis nii objektiivsetel (teksti tuimus) kui subjektiivsetel (puudulik keeleoskus) põhjustel mõjus nagu tükk tulist šrapnelli istumist võimaldavates poolkerades.
1996. aastal tulid juba "Prelude to Foundation" ja "Second Foundation" ning aastake hiljem "Foundation`s Edge". Siis sai ilmselt mõõt täis. Perfektsionist aga sai lõpuks jagu skeptikust minus.
Asimovi poolt vahetult enne surma lõpetatud romaan koosneb sarnaselt klassikalise triloogia koostisosadele temaatiliselt seotud juttudest (neli seekord), mis on küll tublisti pikemad kui 40ndail-50ndail kirjutatud lood, nii et "Edasi, Asum" on vähemalt sama mahukas kui triloogia kaks esimest osa kokku.
Jutud ise, iseäranis kaks esimest - joranumlaste ebaõnnestunud poliitilist võimuhaaramis- ning nende ridade riismete poolt kümme aastat hiljem üritatud atentaadikatset kirjeldavad - meenutavad lavastuslikult seebiooperit: stseene täidab (enamasti kahe tegelase) lobisemine, oluline tegevus toimub kõik kaadri taga.
Selles teoses on Hari Seldonile püütud külge pookida kõikvõimalikke inimlikke jooni, mille eredamaks väljatoomiseks on kasutatud pigem kunstlikke vahendeid - lähedastest ilmajäämist ning tema vananemisprotsessi. Viimane väljendub muuhulgas ka siis põlastusväärse noorsoo, kes prahti maha loobib ega õigel ajal soengut piirata ei oska, kujutamises.
Sellega ei tee ma teab mis avastust, aga ega Asimov suurem asi kirjanik polnud, tema tugevus seisnes pigem loogiliste, kohati ka leidlike skeemide konstrueerimises. Kui ta hakkab nö kirjanikku panema on tulemus piinlikuvõitu.
Käesoleva romaani puhul torkab iseäranis eredalt silma ja häirib tugevalt autori viitsimatus säilitada mingitki järjepidevust varemkirjutatud osadega. Mõned näited. Triloogias on naistegelasi mõni üksik ja sügavalt naiselikes rollides; käesoleva romaani munadega tegelased ongi aga pigem naised kui mehed. Ainus arvuti, mida me triloogiast mäletame, oli Hari Seldoni enda taskuarvuti, videosalvestist esitati kui kaheksandat maailmaimet; siin möllab ülim digitehnika.Triloogia esimeses osas esitleti Impeeriumi kui väliselt veel õlitatult toimivat masinavärki, siin käib pehkimine juba täie hooga, raha napib isegi tänavavalgustuseks. Kuidas seletada asjaolu, et 32 töötajani kahanenud projekt suudab rahastamisprobleemi säilides mõned aastad hiljem välja panna 100 tuhat inimest, kes planeet Terminuse asustavad? Jne. jne.
Unifitseerimisprogrammist ma parem ei räägigi - robotid ja mentalistid on siin teoses põhimõtteliselt jumal masinast lahenduseks.
Täpi paneb i peale tõlkija oma Zerothi seadusega.