(romaan aastast 1986)
eesti keeles: «Asum ja Maa»
Tallinn «Eesti Raamat» 2002
Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.
Esiteks, kuigi sisuliselt on tegemist “Asumi ääre” teise osaga, jutustab Asimov esimesed 50 lehekülge eelmise raamatu sündmusi ümber!
Teiseks käisid mulle metsikult närvidele Blissi ja Trevize vahelised dialoogid. Iga paarikümne lehekülje tagant Trevize valikut ja kahtlusi-kõhklusi ning Blissi vastuargumente uuesti läbi nämmutada oli liig, mis liig.
Kolmandaks sü˛ee - kummina venitatud quest. Aina ühelt planeedilt teisele. Nendest planeetidest vast põnevaim oli Solaria, muude kirjeldused olid igavad ja isegi selle questi sü˛ee seisukohalt üsna mõttetud.
Ja neljandaks - kuigi kogu raamatus nämmutati legendi Maa radioaktiivseks muutumisest ning see ka lõpuks kinnitust leidis, ei pidanud Asimov vajalikuks lugejale seletada, miks siis Maa ikkagi radioaktiivseks muutunud oli?!
Positiivset ka. :) Põhimõtteliselt oli lugu loetav ja täitis kenasti muuga täitmata õhtupoolikuid. Viimane peatükk, “Otsing lõpeb” oli ka poindi seisukohast huvitav. Õigupoolest ongi need 14 lehekülge sellest 394 leheküljelisest raamatust olulised. Aga need oleks võinud "Asumi ääre" lõppu kirjutada.
Kui see lugu ei kuuluks Asumi sarja ja ma ei oleks Asimovi fänn, siis paneksin “kahe”. Kuna aga kuulub sarja juurde ning ma olen fännina andestav, siis veab kuidagi “kolme” välja.