1.
6
4.333
2.
75
4.68
3.
3
3.0
4.
46
4.674
5.
6
4.0
6.
4
2.0
8.
41
4.317
9.
2
2.0
11.
22
4.091
12.
1
3.0
13.
58
4.69
14.
1
3.0
15.
18
4.0
16.
2
3.0
17.
1
2.0
18.
3
4.667
19.
21
4.429
20.
32
3.563
21.
11
3.818
22.
9
4.0
23.
18
3.167
25.
16
3.438
26.
11
4.091
27.
3
3.667
28.
4
2.5
29.
30
3.967
30.
14
4.0
4.
6
4.667
5.
3
5.0
6.
13
4.692
1.
1
4.0
2.
2
3.5
3.
2
3.5
4.
1
2.0
5.
1
2.0
6.
31
4.0
7.
1
2.0
8.
1
2.0
11.
12
4.75
12.
7
5.0
13.
11
4.455
14.
2
4.0
16.
1
4.0
18.
3
3.667
19.
11
4.818
20.
1
5.0
21.
2
5.0
23.
3
2.333
25.
1
3.0
29.
2
3.5
30.
3
4.0
32.
7
4.571
33.
1
2.0
34.
7
4.143
35.
10
4.3
38.
1
5.0
40.
3
4.667
41.
1
3.0
42.
2
2.0
43.
2
2.0
45.
1
2.0
46.
6
4.333
47.
1
4.0
48.
1
3.0
49.
8
4.25
50.
1
4.0
51.
1
4.0
52.
2
3.5
54.
3
4.667
55.
2
4.0
56.
4
3.5
58.
1
2.0
59.
6
3.167
60.
4
4.5
61.
2
3.5
62.
1
3.0
63.
2
2.5
64.
2
3.5
65.
2
2.5
66.
2
4.0
67.
2
3.0
68.
2
3.5
69.
1
4.0
70.
2
2.5
71.
3
4.0
72.
2
4.0
73.
1
5.0
77.
2
3.0
78.
12
4.583
79.
5
3.0
80.
1
3.0
81.
2
3.0
82.
1
2.0
83.
1
3.0
84.
21
4.81
85.
1
2.0
86.
1
2.0
87.
3
4.667
88.
2
4.0
91.
2
4.5
92.
1
4.0
93.
1
5.0
94.
9
3.0
95.
5
4.4
96.
2
4.0
97.
1
2.0
99.
2
2.5
100.
2
3.5
102.
31
4.194
103.
1
4.0
104.
7
4.429
105.
7
3.571
106.
6
3.667
107.
1
2.0
108.
3
2.667
109.
2
4.0
111.
2
3.0
113.
2
4.5
114.
2
2.5
116.
28
4.536
117.
1
2.0
118.
16
2.438
119.
1
3.0
120.
2
2.5
121.
3
4.0
122.
2
4.5
125.
2
2.5
126.
2
3.0
127.
2
2.0
128.
2
2.0
129.
1
5.0
131.
2
3.0
132.
2
2.5
133.
1
4.0
134.
2
2.5
135.
3
4.0
136.
2
3.0
137.
2
2.5
138.
1
3.0
139.
1
4.0
142.
1
2.0
143.
1
4.0
147.
1
3.0
148.
1
2.0
154.
1
4.0
155.
1
4.0
156.
3
5.0
160.
2
3.5
173.
1
5.0
180.
1
4.0
183.
2
3.0
187.
1
2.0
195.
2
4.0
201.
1
3.0
202.
1
5.0
203.
2
2.5
209.
1
4.0
210.
1
5.0
1.
3
4.667
2.
5
4.6
3.
2
2.0
5.
16
4.5
9.
23
4.87
10.
1
4.0
14.
1
3.0
18.
2
3.5
24.
5
4.2
29.
1
4.0
33.
1
3.0
45.
1
5.0
46.
1
5.0
15.
2
5.0
24.
1
3.0
52.
1
3.0
(romaan aastast 1982)
eesti keeles: «Asumi äär»
Tallinn «Eesti Raamat» 2000
Kokkuvõtteks, ei saa mingil juhul nõustuda eelkirjutajaga, kes väitis, et teos on kirjutatud sarja esimeste osade vaimus. Kindlasti pole ta seda, "Foundation`s and Edge" on hoopis teise sõnumiga raamat ning mina kipun eelistama seda vanemat varianti. Näib, et "Asumi" sarjas on võimalik eristada nelja gruppi" -- 1)"Asum" ja "Asum ja Impeerium", sarja vanimad ning ka parimad klassikalised novellidest kokkuseotud romaanid. 2)"Teine Asum" -- esimestest nõrgem, kirjanik on loobunud novellivormist ning IMHO tuleb see teosele kokkuvõtteks kahjuks, kompositsioon pole just eriti õnnestunud. Moodustab koos esimestega "Asumi triloogia". 3)"Prelude of Foundation" ja "Forward the Foundation" -- Galaktika Impeeriumi aegset olustikku ning Seldoni tegevust kirjeldavad romaanid, tugevate Asimovi robotilugude mõjutustega. Kirjutatud viimasena, "Forward the Foundation" jäi ka autori viimaseks teoseks, Asimov suri sõna tõsises mõttes seda lõpetades. 4)"Foundation`s Edge" ja "Foundation and Earth" -- sarjaloogika kohaselt viimased romaanid. Neis on läbivaks teemaks maailm-organism, Gaia.
Muide oli see esimene raamat, mis ma inglise keeles läbi lugesin.
Teine pluss oli kindlasti teise asumi yhiskonna kujutamine. See oli lihtsalt tore. Ja veel väga tore. Yks paremaid kohti asumoloogias yleyldse.
Ja liiga liialdavaks kriminulliõhustik ka ei läinud. Minu arust oli ta täiesti yhel tasemel selle poolest mu esimese kriminulliga, "Saladuslik juhtum Stylesis" oli see... Asimov sarnaneb siin väga Christiele. Christie loomingu paremikku austan ma aga väga. Kolmas pluss siis veel juurde. Ja ongi viis miinusega käes - ning Teise Asumi latt kõrge kaarega yletatud.
Huvitav, kui palju see planetaarmõistuse idee Asimovile endale imponeeris?
Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.
Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.
Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...
Aga mida edasi, seda nigelamaks tundub sari minevat. Kolmandat osa Second Foundation olen küll lugenud, aga tuleb tunnistada, et ei mäleta sellest praktiliselt mitte midagi, samas kui esimese kahe osa põhilised seigad on vaat et peas. See juba iseenesest ütleb midagi. Samas tundub mulle, et mingi iva selles kolmandas osas siiski oli, kuigi ma meenutada ei suuda, milles see seisnes.
Neljandas osas ei ole sarja algsest väärtusest enam midagi alles jäänud. Suhteliselt ratsionaalses võtmes alustanud sari - just see tegi esimesed osad minu jaoks sümpaatseks - kaldub täiega ära mingisse jaburasse müstitsismi ja sisse tuuakse igasuguseid mõttetuid konstruktsioone a la Muula päritolu. Ka pole Asimov suutnud hoiduda asjasse segamast oma roboteid ja Igaviklasi, kes (mis) kumki juba neid tutvustavates originaalteostes (End of Eternity, The Naked Sun jt) ei äratanud minus vähimatki entusiasmi. Kogu universum, milles tegevus toimub, ei olekski justkui enam sama, milles see viis sajandit tagasi algas. Ja muutused, nagu aru saate, ei ole minu meelest toimunud mitte paremuse poole.
Ning esmalt siis Gaiast. Kas tõesti õudne, kole ja ilge tulevik, mida tuleks iga hinna eest vältida? Või hoopis igavestikestev harmooniline üksteisemõistmine, mille poole inimkond peaks püüdlema? Nagu Trevize, valiksin ka mina Gaia. Aga mitte sellepärast, et vältida veel halvemate valikute tegemist vaid tõesti sellepärast, et usun Gaia-taolisesse ühismõistusesse kui aktsepteeritavasse tulevikustsenaariumi. Aga eks see rohkem selline usu küsimus ole. Igatahes oli Gaia-idee see, mis mulle esimesest lugemisest kõige rohkem meelde oli jäänud ning mis on selle romaani põhiliseks väärtuseks minu jaoks.
Kui veel „Asumi ääre” plussidest rääkida, siis mulle meeldis Igaviklaste mängu toomine. Ning sellega seotult nn „Asimovi universumi” üheks tervikuks vormimisega alustamine. Tänases päevas, mil ka „Asumi” eellood ilmunud on, on mul hea meel tõdeda, et Asimov oma elutöö ka valmis sai.
Ning lõpuks ka raamatu miinustest ehk sellest, miks ikkagi „neli”, mitte „viis”.
Esiteks ei meeldinud mullegi novelli-stiilist loobumine ja mammutromaani-stiilile üleminek. Samuti Galaktika Entsüklopeedia lõigukestest loobumine.
Teiseks ei ole mulle kunagi meeldinud jämedad loogikavead. Ja jämedaks loogikaveaks on Muula paigutamine gaialaste hulka, kelle seast ta kõigi eelnevate raamatute kirjelduste järgi otsustades kindlasti pärit olla ei saanud.
Ning kolmandaks häiris mind Galaktika saatuse üle otsustamise andmine ühe üksikisiku kätte. Miks just Trevize, see jäi mulle lõpuni arusaamatuks. Seebiooperlikud kuid argumenteerimata põhjendused a la „ta oli eriline” ei veennud.
Teine Asum on muidugi jätkuvalt olemas ja neilegi tundub, et kõik läheb superhästi, sest tõesti, nad korrigeerivad kogu aeg nähtamatult Esimese Asumi asju, et need vastaks Seldoni plaanile, ja Seldoni plaani ennastki, sest nad on tükk maad kõvemad psühhoajaloolased kui Seldoni kunagi. Kuid neilgi on üks noor hull rahulolematu opositsionäär.
Põhiline tegevusliin selles varasematest poole paksemas raamatus on müütilise Maa otsimine. Otsivad ja leiavadki midagi, aga mitte päris seda, mida otsisid.
Palju on seda 30 aastat pärast originaaltriloogiat kirjutatud järge kirutud, aga mulle tegelikult meeldis. Jah, muidugi oleks see võinud lühem olla, eriti need Dendibali ja Trantori "maatibi" etteaimatavad stseenid. Samas on Asimovil siin ruumi igasuguseid varasemaid vastuolusid ja möödapanekuid tervikuks sobitada, välja ilmuvad arvutid ja välised kõvakettad, seletus, miks ikkagi on kogu Galaktika oma eluvormidelt nii vaene või üldse tehnoloogiline progress, mida impeerimu ajal vist üldse ei olnud. Vahepeal arutavad tegelased ka selle üle, mis mindki vaevanud on - mille kuradi pärast nad nii hirmsasti Galaktikaimpeeriumi taastamise poole püüavad, kui see oli nii vastik feodaalne ja bürokraatlik monstrum.
Tegelikult päris põnev raamat.
