Ma poleks eales uskunud, et vanameister ka midagi sellist on kirjutanud. Mitte kunagi, mitte iialgi, aga tuleb välja, et ikkagi on. Jutt on põhimõtteliselt sarjast "Kaval-Ants ja Vanapagan". Kurjuse käsilane tõmmatakse haledalt lohku ning peategelane elab õnnelikult edasi kuni oma päevade lõpuni. Ei saa mina eriti aru, miks sellist jura oli vaja kirjutada. Isegi nii iidsetel aegadel nagu viiekümnendad oli see idee juba kindlasti vananenud ning ka teostus jätab kõvasti soovida. Üsna hädine katse nalja visata, kaks