Oleme tulevikus, kus kapaga kolusse tarkust pähe kallatakse. Kuskil seitsme aasta vanuses õpetatakse lapsed pooletunnise protseduuriga lugema, aastaid hiljem saavad nad samal meetodil omale ametioskused. Jutu peategelane on luuser, kelle aju iseärasuste tõttu (nii talle öeldakse) see nipp korda ei lähe. Tööposti asemel saadetakse ta varjupaika, kus teised temasarnased vaikselt iidsel kombel ennast harida püüavad. Peategelane teeb läbi oma amokijooksu ja vaevalise eneseleidmise... Minu meelest on selles loos kõike - filosoofiat, psühholoogiat, humaansust. Esimest korda lugesin ajal, mil omasin inglise keelest suhteliselt hämarat ettekujutust. Paar aastat tagasi teist korda lugedes oli jutt oma võlu säilitanud, millest teen järelduse, et hea kirjandus ei tunne keelebarjääri.