Multivacil on üks paha viga - ta on elektronlampe ja arvutit samastava ajajärgu nurisünnitis. Asimov on miniaturiseerimist küll ette näinud robotite juures (Mõelge vaid selle üle, kui palju läheb vaja matemaatikat, et näiteks trepist ülesminekut korralikult kirjeldada, jaapanlased said sellega alles hiljuti hakkama, rääkimata palju keerulisemates ülesannetes, mida ta robotid mängleva kergusega sooritavad), jättis aga selle täiest tähelepanuta raalidest kirjutades. Tema kogu ühiskonda kontrolliva arvuti idee, mida teenindab terve linn, on lihtsalt tehnikaliselt küündimatu ja käesolevas loos tuleb see isegi vähe esile. Selle pärast meeldib käesolev mulle rohkem kui ükski teine Multivaci lugu, millele ma üle 3 ei paneks. Selles loos on teatud varjatud sümolism (võib olla ka teistes, kuid sealt pole viitsinud otsida) - Multivaci, Maa võimsuse, tarkuse ning teaduse sümbolit võetakse alati piiramatu autoriteedina, lähemalt uurimata tema kasutamise tagamaid. Kas ei tule ette sarnasus poliitilise organisatsiooniga? Bill Clintoniga pidi olema võimalik igas asjas golfiväljakul kokku leppida ning Austraalia peaminister olevat selle tõttu hakanud golfi õppima, nagu kurjad keeled räägivad.