Kandideeris 2001. aastal Aurealise auhinnale ja ilmselt täiesti õigetel põhjustel. Kahjuks ei meeldinud see jutt mulle nii väga kui ma oleksin tahnud. Liiga sentimentaalne, vist. Laganiteks (ei tea päris täpselt kuidas seda tõlkida) kutsutakse asju, mis sajavad kosmosest (või kuskilt mujalt) maa peale ning hakkavad siis seal kasvama (või elama või mida iganes), tootes kõrvalproduktiks igasuguseid väärtuslike asju. Inimesed käivad siis neid püüdmas. Loo peategelaseks ongi üks selline mees. Tegelikult mulle loo ülesehitus päris meeldis, mõnusalt unelev, autor keskendub maailma ja tegelaste loomisele, sündmusi on üsna vähe (nagu terve jutu vältel üldse). Siis muutub asi natuke müstiliseks ja vajub ära. Ma ei arva, et lõpp jama on, ilmselt toimib see väga hästi, ainult et mitte minule. Ei meeldi mulle selline umbmäärane hämamine, kus jääb liiga palju asju selgusetuks (ilmselt tahtmatult). Sellepärast ka neli