Lois McMaster Bujold

Invaliidist superkangelane on kahtlemata väga hea leid ning sündmused on põnevad (lausa detektiiv), kuid kõige enam võlus mind esituslaad, eelkõige tegelased, nende dialoogid ning paras annus mahedat iroonilist huumorit. Viie panen ilma eriliste kõhklusteta.

Romaan on ausalt öeldes "kerge". Selle struktuuri võrdpilt esitatakse ka inimsuhetes: Miles`i peetakse "pahade" poolt tema särava, kuid veidi lihtsameelse nõo käepikenduseks. "Cetaganda" on ikkas see sama vana hea Bujoldi raamat, aga natuke teises kuues - näiliselt pinnapealsem, näiliselt kerglasem, detektiivilikum. Ja tõesti, oma tõelise sügavuse saab see alles koos sama sarja teiste raamatutega.

Muidugi ei saa kõrvale vaadata, nagu ikka, kohutavalt heast sõna- ja situatsioonihuumorist. Sellepärast siis hindeks 5.

Mulle meeldis see osa mõnevõrra teistest rohkem. Eks vist seetõttu, et siin oli küllalt vähe (tegelikult praktiliselt ei olnudki) kosmoses rakettidega ringi kimamist ja erinevate ulmeliste relvadega kärtsutamist. Peaaegu kogu tegevus toimub ühel planeedil, Cetaganda Impeeriumi – Milesi ja tema koduplaneedi Barrayari igipõliste vaenlaste – pealinnas ja keskusplaneedil. Milesil on nagu teada küllalt head detektiivivõimed ja seekord on autor talle kaasa andnud tema ilueedist nõbu Ivan Vorpatrili, et ikka klassikaline “tark detektiiv ja tema juhmardist abiline” skeem töötaks. Romaanis eriti pikalt ei molutata, enam-vähem esimesest leheküljest läheb action lahti ja Miles peab päästma korraga nii Barrayari, kui ka Cetaganda Impeeriumi. Oma põlisvaenlaste impeeriumi päästab ta seepärast, et alternatiiv oleks veel hullem.

Eriti nauditavaks tegid asja üksikasjalikud kirjeldused Cetaganda valitsemissüsteemist ja kohalike haut- ja ghem-lordide elu-olu ja olme lähivaatlus. Keskne sündmus romaanis oli eelmise keisrinna matused, mis olid üle universumi kohale toonud erinevate planeetide esindajaid ja mis oli ka Milesi ja tema kamba kohalesõidu põhjuseks. Väga andekalt välja mõeldud suhteliselt keeruline valitsemissüsteem ning geneetiliselt ennast pidevalt modifitseerivad haut-lordid ja neid teenindavad sootunnusteta ba`d, armees tegutsevad ghem-lordid ning ähvardav hädaoht senise süsteemi kohal on paberile pandud ilma Bujoldile üsna tüüpiliste ajamahavõtmiskohtade ja uimaste lõikudeta. Kogu Miles Vorkosigani – sari on hea ja “Cetaganda” siianiloetutest üks parimaid. Kindlasti loen veel.

Sarja jätkuv ilmumine eesti keeles on muidugi kiiduväärt nähtus ja aitab maakeelset ulmemaastikku oluliselt rikastada.

Tavaliselt on igas raamatus sees ka raamatu peategelase mingisugune sisekonflikt ja areng (sisemine muutumine), siin on raamatu alguses ja lõpus ikka detailideni sama siseeluga isik. Ja mingit peategelase eneseületamist raamatu jooksul kah ei toimu – noh, mingil hetkel on tal alust arvata elu lõppemas olevat, aga siis saabuvad relvastatud head ja kõik ongi taas hea – nutma mittehakkamist ei saa ju eneseületamiseks nimetada – vähemalt selle peategelase puhul.

Üldiselt ei ole ma seni tajunud Bujoldi kirjutamises mingit selget naiselikkust. Enamiku Eesti keeles ilmunud Bujoldidest olen läbi lugenud mingi ennastmõistetava meesautori eeldusel ja alles siit BAASist sain arvustuste kaudu teada tema naine olekust.
See raamat on kirjutatud selge naiseliku kiiksuga – mulle on täiesti usutamatu see haut-lady’de välimuse mõju kõikidele(?) meestele. Et mõni naine võib olla nii kõige ilusam, et sõltumata elu- ja seksuaalsetest kogemustest ja kultuurist kohe kõik mehed kaotaksid mõistuse ja tahaksid põlvili laskuda – hästi palju kosmeetikat ja iluprotseduure ja toimubki (lõputu) lähenemine täiuslikkusele. Täiuslikkus on selle omajale hästi kasulik – see annab võimu.
Sellesama täiuslikkuse veidra mõjuga on seotud ka autori rappajooksnud arutlus inimene olemisest ja selle ületamisest väga pikaajalise valiku ja geenimanipulatsioonide koosmõjus. Nende inimlikkuse piiridele jõudvate hautide erakordsus avaldub ju vaid välimuses. Ei mingeid imelisi võimeid ja intriigipunumises ja -lahendamises on teised üsna keskpärased. Kesisemad kui nii mõnegi Bujoldi varemloetud raamatu (inimlikkuse piire mittekompavad) inimesed.
Isegi sedavõrd kesised, et lõpus kui keiser jagab impeeriumipäästjatele autasusid, siis teeb ta (autori arvates teadliku) katse takistada Miles’ (kuidas see nimi hääldub?) edasist karjääri, luues aluse tema lojaalsuse kahtluse alla panemiseks kodumaal. Mõistlik oleks ju seda karjääri soodustada – omada vaenlase ladvikus oma impeeriumi keisrinnat armastavat isikut võiks ju olla selge positiivne eesmärk... See tulevikuintriig on intriig selle enda pärast ja intrigeerijat (õnnestumise korral) kahjustav.
Kui varasemalt loetud raamatutes antud Beeta ja Barraryari ühiskondade kirjeldused pakkusid äratundmisrõõmu ja palju nalja („Au riismed“ ja „Barraryar“), siis siinne Cetaganda ühiskond läks minust täiesti mööda – selgelt mõistulik konstruktsioon, millele on pühendatud ebamõistlikult palju ruumi ja lugeja aega.

Ühesõnaga, küllalt igav oli.
Kolme, mitte kahe, sai see raamat siin-seal vilksatava huumori eest. Kui oleks ikka läbinisti tõsimeelne olnud, oleks ka tõsise kahe saanud.
Arusaamatuste vältimiseks (ma ei tea, kas ma viitsin kunagi raamatute kaupa kirja panna oma muljeid teiste sama sarja osade kohta), enamus Eesti keeles temalt ilmunust on minu arvates viievääriline.