Ma kardan, et Avo retsensioon ei käi mitte Mirror Dance'i vaid Brothers in Arms kohta. Mirror Dance on küll ka Milesist ja tema kloonist vennast, ent see toimub neli aastat pärast Milesi ja Marki (kloon) esmakordset kohtumist Maal. Mirror Dance sai täiesti teenitud Hugo auhinna ja minu jaoks on ta üks Bujoldi parimaid romaane, võrdne Memory'ga. Mirror Dance on erakordne raamat. See on tõsine raamat, mõtlemapanem, isegi julm. Vahel on tune, et ta oskab sulle otse südamesse torgata. Samas on see raamat haarav nagu kõik teised Bujoldi raamatud ja Bujoldi nakkav huumor on teretulnud pärast "tumedamate" kohtade lugemist. Mirror Dance on tippulme space opera vormis. Tegevus algab, kui Milesi kloon Mark Milesit näitleb ja nii varastab ära ühe Milesi kosmoselaevadest. Markii eesmärk on minna planeedile Jackson Whole, kus ta tahab vabastada hulga kloone. Jackson Whole'i planeet on üks Bujoldi geniaalsemaid leiutisi, see on planeet millel pole valitsust, ainult (poolfeodaalsed) suurkorporatsioonid, mis tegelevad igasuguste mujal keelatud äridega. Näiteks Bharaputra tegeleb kahtlaste meditsiiniliste operatsioonidega, näiteks meisterdavad nad kloone selleks, et hiljem nende kloonide algallikate elu pikendada. Kuidas? Aju transplantaadi abil. See protseduur on küll ohtlik, aga kui sind juba surm ootab... Muidugi, selle operatsiooni kõrvaleffekt on see, et klooni aju läheb prügikorvi. Milesi kloon Mark kasvas üles just nimelt laste-kloonide keskel, keda kasvatati selleks protseduuriks, kuigi tema oli tellitud teisel eesmärgil. Pole ime, et Marki elueesmärgiks muutus selle kloonitööstuse lõpetamine. Ainus häda on see, et Mark ei ole mitte geniaalne komandör nagu Miles ja tema lootus kloone vabastada läheb luhta. Ja kui Miles tuleb vennale appi, tuleb tal surmale silma vaadata. Otse. Rohkem ei saa kahjuks ära rääkida, aga see on raamat, mida iga ulmearmastaja peaks lugema. See on särav ja julm raamat, ta tekitab ängistust ja inspireerib, paneb naerma ja mõtlema.
