Lois McMaster Bujold

Lois McMaster Bujold oma tuntud headuses. Huvitavad seiklused, Milesi äärmiselt teravmeelsed lahendused lahendamatutele probleemidele, vaikne ja soe huumor, parajalt situatsioonikoomikat jne. Üheks muutuseks on Milesi ootamatu muutumine naistemeheks. Tema ja Elli Quinni vahel tekivad soojemad suhted kui muidu ülemusel ja alluval kombeks. Nagu ikka on “juhuslikult” Maale sattunud ka Milesi mitte nii väga nutikas, aga seda kenama väljanägemisega nõbu Ivan Vorpatril, kelle seiklustele aga seekord nii palju tähelepanu ei pöörata kui eelmistes lugudes. Mis aga situatsioonikoomikasse puutub, siis Milesi ülekuulamine fast-pentaga ja selle järelmõjud panid ikka lausa irvitama.

Täiesti tõhus ja kobe täiendus Milesi saagasse. Ma julgeks isegi öelda, et tugevalt üle keskmise (aga Bujoldi keskmine tase jääb enamikele kirjatsuradele kättesaadamatuks kõrguseks). Tahan veel.

Puudustest.
Autor tundub eeldavat paljude Milesi ja Barrayari puudutavate asjade teadmist/tundmist/tunnetamist lugeja poolt ja ei tegele nende külgede taasloomisega. Selleks on eelkõige Milesi tugevat kompenseerimist vajav alaväärsutunne, Barrayari auküsimused (ausõna hind) ja Komarri vallutamise lugu. Mul on nendest asjadest teadmine olemas, kuid emotsionaalselt jäävad need minust juba kaugele. Seega jäävad ka neile asjadele ülesehitatavad seiklused vähemhaaravaks kui nad olla võiksid.
Nendes asjades puudub ka igasugune areng – ei pakuta uut teadmist, varasemast erinevat vaatenurka. Vaatamata seiklustele jääb kõik ikka samaks.

Lugemisrõõmust.
Tegemist on (vist) kõige naljakama raamatuga Vorkosigani sarjast ja päris ilma naljata raamatut Bujoldilt ei olegi ma veel lugenud. Selle poolest võib „Relvavendi“ võrrelda vaid „Cetaganda“ esimese kolmandikuga, kus oli ikka situatsioonikoomika pedaali vajutatud – tegevuse areng ei vajanud paljutki sellist, aga (oletatav) naljaka kirjutamise rõõm langes kokku selle lugemise rõõmuga (ja nalja saamise jututerviku kohane põhjendatus ei ole enam üldse oluline). Võimalik, et koomilise mallide kasutamine tingiski karakterite staatilisuse – klassika (meenutaks näiteks „Armastust kolme apelsini vastu“).

Uudsena (mulle) mõjus kloonimise eetiline külg ja klooni identiteedi kujutamine. Senises lugemises ei ole kloonid esinenud selge tahe ja tundeeluga subjektidena, kes annavad endale aru oma eksistentsi ajutisusest. Erinevalt tavainimestest puudub neil võimalus kujutluseks, kuidas nad ise võiksid ollagi oma eksistentsi eesmärgiks. See stress viib nii või teistsugusele paranoiale ja Milesi klooni puhul tundub tõesti olevat võimalik just taolise isiksuse kujunemine nagu see raamatus oli.
Loomulik oli ka klooniliini selle raamatu lõpplahenduse kujunemine – see ei olnud mulle üllatuseks ja tundus olevat loomulik. Erakordselt sümpaatne oli arusaam, et minu kloon on eelkõige minu noorem vend ja mitte varuosade kõndiv ladu. Selles aspektis toimus raamatu jooksul ka kindel Milesi arusaamade ja seisukohtade muutus.

Raamatuvälisest.
Komarri vastupanuliikumise viimase suure esindaja kirjeldamine ja tema tegevuse lootusetusele pühendatud leheküljed olid raamatuvälise mõtiskluse allikad. Mis oli kahtlemata inspireeritud just sellest raamatust.
(Ameerika) ulmekirjanikud aktsepteerivad ennastmõistetavana impeeriume (a’la USA või Venemaa) ja peavad loomulikuks geopoliitiliste eesmärkide sõjalist lahendamist (Komarri vallutamine kui Venemaa deklareeris vajadust nihutada piire – parem väljapääs Balti merele). Mingisugused väiksemate (kultuurilise) iseolemise/säilimise püüded ei ole argument. Bujold on just selle poolest siin huvitav, et kogu tema (mulle tuttav) looming on seotud identiteedi küsimustega – ja järsku rahvusliku/planeediidentiteedi kolmandajärguliseks lugemine – mis parata, ameeriklane...
Rahvaste enesemääramise õigus (ja selle erinevad aspektid) lähevad ulmest mööda – ja ometi on see juba XX sajandi teisest poolest rahvusvahelises õiguses kindlalt tunnustatav... Rääkimata inimõiguste nn kolmandast põvkonnast – õigusest säilitada kultuuriline identiteet. Bujold näeb Komarri tuleviku puhul ainult kahte võimalikku teed: a) koostöö Barrayari vallutajatega (ja sealtkaudu lootus kunagi tõusta vallutajate hierarhias järjest kõrgemale) ja b) relvastatud võitlus vallutajatega (mis paratamatult hukule määratud). Kolmas võimalus (Balti tee) puudub täiesti – säilitada oma kultuuri ja grupiteadvust, et olla valmis impeeriumi kokkukukkumise järel taaslooma oma riiki.
Raamat on kirjutatud (esmaavaldatud) 1989ndal aastal, mil Vene impeeriumi majanduslik kokkukukkumine oli juba käes. Selle kokkukukkumise üks olulisi põhjustajaid oli Reagani Nõukogude Liitu majanduslikult kurnav tähesõdade programm.
„Cetagandas“ (1996) on vihje/viide kahe riigi majandulikule ebavõrdsusele, väidetavasti on Cetaganda Barrayarist neli korda jõukam – aga ikka võitis sõja Barrayar. Bujoldile ei ole pähe tulnud Cetaganda võimalus sõjata lõhkuda konkureerivat impeeriumi – majandusliku kurnatuse saabudes... – kõiki raamatuid ei ole ma lugenud kah. Ma ei ole tähele pannud, kas Barrayari elanikel oli vaba reisimise õigus. Juhul kui oli, siis pidi ju olema ka võimalus emigreerumiseks... Mittesõjalisest konfliktist ulmeseikluse kirjutamine oleks vist väga keeruline ka.
Komarri analoogiast veel – muidugi on vallutatud maa eliidi tapmises süüdi vähetähtis jupijumal, see ei saa ju olla vallutava impeeriumi teadlik poliitika – Katõn.

Taolised raamatuvälised seosed olid olulised lõpphinde määramisel – tegemist oli inspireeriva teosega.