See on üks lõbusamaid raamatuid, mida viimasel ajal olen lugenud. Lisaks on see veel suurepärane science fiction ja kena põnevuslugu. Süzhee aluseks saab alguse meeste planeedilt Athoselt. See on vaene ja väga religioosne planeet, kuhu rändasid mehed, kes tahtsid olla puhtad patust (=naistest) ja kummardada Isa Jumalat ja tema Poega. Kui nad planeedile tulid, võtsid nad kaasa hulga munarakke, osalt annetatud ja osalt ostetud. See oli 200 aastat tagasi. Aga nüüd hakkavad need munarakud vananema, näiteks see kultuur, kust tulid ühiskonda parimad arstid (kes kõik on geneetiliselt ühe naise lapsed). Noh, Athos kogub oma välisvaluuta kokku ja proovib uusi osta. Neid aga petetakse, nii et nad peavad lõpuks ühe arsti planeedilt välja saatma, et saadetise kvaliteeti kindlustada. Nojah, vaene Ethan sõidabki siis Athoselt suurde maailma. Ma olin ausalt öeldes naerust kõveras, kui autor kirjeldas tema esimesi kohtumisi naissoost isikutega. Igatahes tõmmatakse Ethan igasuguste sündmuste keerisesse, kus ta algul ainult kaasa triivib... Lõpp on ka suurepärane, mitmes mõttes. Ära ei räägi, lugege ise :) Mind vaimustas Bujoldi erakordselt taktiline, usutav, ent samas humoorikas lähenemine meeste planeedi (suuremalt osalt homod, kuigi osa on askeedid) kirjeldamisele. Imelikul kombel hakkasin ma seda veidrat utoopiat lõpu poole peaaegu kenaks pidama. Need Athose mehed olid nii armsad hoolitsevad isad. Enamik sündmustikust toimub aga kosmosejaamas, kus vaene Ethan on algul nagu peata kana (osalt meenutab nõukogude inimest välismaal). Bujold, muide, on üks viimase 10-15 aasta säravamaid tähti sci-fis. Peale science poole valdamise oskab Bujold kirjutada. Ja hästi. Paljud hard-science-fictioni autorite raamatud meenutavad vahel füüsika või astronoomia õpikuid. Bujold on nende uuema aja autorite hulgas, kes kirjutab tõelist science fictionit.